Peeglitaguses maailmas.

 Täna sai mu elukaaslasel lahkumisest täpselt aasta. Ma ei teagi  kas ma igatsen tema järele või mitte. Ausalt öeldes pole ta minu mõtetes enam olnud. Muidugi on mu mälestustes need ilusad 111 mõisa, kus me käisime, aga kõik muu on kadunud sinna ajaloo prügikasti. Kui ma kellegi järele igatsen, siis ainult oma eluarmastuse ja laste isa järele, kes oli minu elus 30 a. Rohkem  pole ma oma elus kohanud  sellist inimest, kes oleks täpselt nii minu inimene, et lausa valus hakkab. Õnneks on mul mu 4 last, kes on kõik oma isa väärilised ja kelle üle ma väga uhke olen. Praegu olen ma eluga rahu teinud ja  naudin igat päeva. Muidugi suvi võiks rohkem minu suve moodi  olla. Armastan päikest ja ühe korraliku suve juures on see lausa  kohustuslik. Ilmad on soojad küll, aga see pidev pilvine taevas on ammu ära tüüdanud.

Tegelikult ei tahtnudki ma täna sellest kirjutada vaid hoopis  muul teemal. Viimasel ajal on mu tutvusrindkonnas  olnud palju selliseid juhtumeid, kus lapseootel naine pannakse teatud kuupäeval haiglasse ja siis hakatakse sünnitust esile kutsuma. Valud kestavad 3 kuni 4 päeva ja lõpuks tehakse keisrilõige. Nii läks mu lapselapsega  ja nüüd ka miniaga. Ma ei saa aru miks peab nii kaua kannatama valude käes. See on lausa ebainimlik. Need pole ainukesed juhtumid. Tean neid veel.

Minial oli 15 juuli tähtaeg ja hommikul paluti tal haiglasse tulla. Olime 4 päeva ootuses ja mures ja ma ei kujuta ettegi  mida ta pidi  selle aja  jooksul läbi elama. Alles neljapäeva õhtul  21.30 tehti talle lõpuks keisrilõige. Laupäeval kirjutati haiglast välja ja  kodus hakkas kõht valutama. Öösel hakkas haavast verd jooksma ja  poeg viis minia haiglasse tagasi. Nüüd tuleb see osa, mida ma ei suuda mõista. Kuna minial oli ka palavik tõusnud, siis kahtlustati, et tal on kindlasti koroona. Raviks sai ta haavale kapsalehti ja valuvaigistit. Saan aru küll. et  põletiku vastu paned kodus valutavale põlvele kapsalehe peale, aga suures haiglas kui haavast jookseb verd  ja mitte vähe.  Kui kedagi kutsuma mindi, siis oli alati uus inimene ja iga kord tuli uuesti seletada mis vaevused on. Vahepeal tehti verd vedeldavaid süste ja siis anti  tablette mis verd paksendasid. Poeg mulle kõike rääkida ei tahtnudki sest see mis seal toimus oli täiesti mõistusevastane. Arst jõudis esimest korda palatisse alles teise päeva õhtuks. Minia isa nõudis peaarstiga kohtumist, aga vaatamata mitmetele tundidele ootamisele see tal ei õnnestunudki, kuigi lubati. Lõpuks oli isegi kahtluse alla pandud, et kas te ikka saate lapsega hakkama kui te kõik nii  närvilised olete .Õnneks on veel ka teisi  haiglaid, kes tõesti oma tööd südamega teevad, aga mulle  jäi igatahes mõru klimp kurku.  Pisipiiga on aga rõõmus ja rahulik laps ning temaga on kõik hästi.