Olude sunnil olen ma 3 kuud kodus olnud. Septembris see arvatavasti lõpeb ja lähen tagasi tööle. Ausalt öeldes olen ma seda aega päris nautinud. Kuhugi pole kiiret ja kõige jaoks on aega. Elu kulgeb rahulikult ja omas tempos. Olen endale meelepärast tegevust leidnud ning vahel on täitsa hea kui ei pea mitte kellegagi suhtlema. Kui millegi üle nuriseda, siis ikka ja alati ilma üle .Suvi pole just eriti minu maitse järgi olnud, aga mis seal ikka viriseda. On nagu on. Olen lugenud läbi hunniku raamatuid ja muidugi kudunud. 3 kuuga on lisandunud mu soki - ja kindapaaridele veel üle 100 paari. Täpset arvu ei teagi ja ega pole mõtet lugedagi. Neid on ilmselgelt liiga palju. Ise olen suur sokkide armastaja. Igale kleidile on mul vastavalt värvusele oma paar. Suvi on ka soosinud mul neid kandma. Mul on ka palju häid sõpru, kes nendest oskavad lugu pidada. Palju olen annetanud ka loomade varjupaika. Seal korraldatakse oksjoneid ja raha läheb loomade tarbeks. Igal aastal saadan muidugi ka Ukrainasse. Sain ilusatelt poistelt isegi tagasisidet. Õnneks on nad kõik seal elu ja tervise juures. Üks sai vahepeal küll kergelt haavata, aga on jälle tagasi. Mõtlesin , et rohkem lõnga ei muretse ja siis pole ka kiusatust kududa. 4 päeva pidasin vastu ja eile tellisin uue lõnga. Loodan, et pakk tuleb ikka kaua. Venitaks nädalagi vahet välja.
Meie imelaps sai eile kuu aega vanaks.3 nädalaselt hakkas keerama. Ma ei mäleta, et minu lastest oleks keegi nii vara seda teinud. Arst ka imestas, aga ju tänapäeva lastel on teine elutempo.
Mis Sul juhtus, et kodus pead olema. Kas vana jalgrattaõnnetus andis uuesti tunda?
VastaKustuta