Kolmapäev, 25. märts 2020

Ärge pange tähele ma niisama targutan


Vahepeal tuli juba selline tunne, et mitte midagi ei viitsi enam teha. Kodus olemine tegi nii laisaks. Lugesin aga juturaamatuid, kudusin sadatuhat sokki ja nautisin vabadust. Kassid muidugi rõõmustasid, et ei pidanud kahekesi kodus olema.
Päris töötu ma muidugi veel pole. Lasteaed on endiselt avatud.
Tööl käime kordamööda. Töötab ainult valverühm ja kohal on 1-2 last. Peseme, desinfitseerime ja õpetame ning püüame terveks jääda.

Aiatööd on praeguseks tehtud. Kevadisi lilli õitseb päris hulgi  ja hoolimata öökülmadest on kõik elu ning  tervise juures.
Laiskusest sain jagu  ja võtsin ette  maja suurema koristuse. Täna on kolmas päev ja jõudsin otsaga sauna ja plekitöökotta. See oleks mul muidugi palju kiiremini läinud kui mu abiline Missy poleks igale poole oma nina toppinud ja nõudliku sekkujana lasknud mul paljud asjad mitu korda ümber teha enne kui  rahule jäi.
Preemiaks tubli töö eest kütsin  sauna kuumaks ja nautisin uhkes üksinduses leili. Just nii kuuma ja tulist nagu mulle meeldib.


Muidugi rattaga käin   iga päev sõitmas. Terviserajad on inimesi täis ja kõigil on rõõmsad puhanud näod peas nagu polekski seda koledat haigust. Ujulast tunnen kohutavalt puudust, aga küll ükskord saan jälle sinna ka.
Ausalt öeldes ei uskunud ma, et asi nii hulluks läheb. Mõtlesin kogu aeg, et see on seal kaugel ja meisse see ei puutu.
Loodan, et saame selle haiguse varsti kontrolli alla ja enam hullemaks ei lähe.



Enne kui majutusasutused kinni pandi jõudsime veel  Haapsalus Promenaadi hotellis ära käia.
Olime siin ilmselt viimased külastajad, sest peale meie ei olnud kedagi. Oli uhke tunne küll kui terve hotell oli meie pärast avatud. Privaatsaun mullivanniga, teenindav personal ja restoran.
Õhtul linna peal jalutades tundus küll nagu me oleksime sattunud kummituslinna. Mitte ühtegi inimest ja  majade aknad olid enamuses pimedad. Ainult mõni üksik tuluke vilkus kuskil. Isegi koeri, kasse polnud  näha.
Meie toal oli rõdu ja merevaade koos luikedega.
Hotell meeldis väga, sest teenindus oli kodune ja armas.
Hommik algas koos merelindude lauluga ja muidugi imeilusa päikesetõusuga.
Hommikusöök oli rikkalik  vaatamata sellele, et olime ainult kahekesi.
Õhtusöök oli maitsev. Saun ja mullivann mõnusad ja muidugi meeldis eriti veel see, et koht oli nii vaikne ja rahustav. Toast mere äärde oli ainult  mõned sammud.

Järgmise reisiga läheb nüüd veidike aega, aga loodan väga, et suvi tuleb ikka imeline.

Peske ikka hoolega käsi ja olege terved.






Pühapäev, 1. märts 2020

Plirts, plärts- käes on märts.

Märts on küll, aga selle teise asjaga annab veel ilmselt mõned päevad oodata.
Kevadlilled õitsesid nii kenasti, puudel olid suured pungad ja meie  jõulukuusk ajas pikki võrseid.
Arvasin, et ega ma seda talve enam ei tahakski. Siiamaani pole tulnud, siis võiks juba tulemata jääda. Vanarahva tarkus ütleb aga, et ega tali taevasse  jää. Nii juhtuski. Öösel oli ikka paraja hulga lund alla lennutanud ja hommikul tuli esimest korda lumesahk näppu võtta.
Suurt tolku sellest polnud.Töölt koju jõudes oli kõik vanaviisi. Hilisõhtul sai veel kolmandatki korda lund rookida, aga see oli nii mõnus.
Hommikul tööle minnes  oli  selline tunne, et just  lumi oligi puudu. Härmas puid vaadates ja mööda paksu lumevaipa tööle jalutades oli hinges nii kerge ning  hea tunne.


Veebruar oli üritusi ja tegemisi täis.
Kõigepealt alustasime sünnipäevadega.
Minu 2 lapselast on sündinud minuga ühel ajal ja seega pidasime 3 sünnipäeva koos. Sellel aastal siis sünnipäev Bronto Mängutoas. Väga vahva üritus. Külalisi oli igast vanuseklassist ja kõik sobisid omavahel ideaalselt.
Õhtu lõpuks  jõudsime siiski ka varieteesse Merineitsi.
Imestan juba mitmendat aastat kuidas nad suudavad kõrgetel kontsadel terve õhtu läbi tantsida ja särada. Eelmise aasta kava meeldis pisut rohkem, aga tänavune on ka väga äge. Algus natuke venis, aga siis läks kõik käima ja lõpp oli nii särtsakas, et kuidagi poleks tahtnud ära tulla.


Mõisadega ootame kevadeni kui aedades on ka juba mida vaadata. Praegu oleme külastanud erinevaid Spasid.
Viimane oli Estonia Medical Spa Pärnus.
Pärnusse jõudes oli ilm väga tuuline. Vihma sadas ja kohati kiskus päris tormiks. Jätsime ära jalutuskäigu mereranda ja suundusime kohe Spasse.
Mina olen väga rahul. Erinevad saunad, Jaapani vann, soolakamber, palju mullivanne ja hoolimata sellest, et oli palju rahvast, ei häirinud see, sest kõik mahtusid kenasti ära. Vesi oli nii soe, et nüüd on lausa tegemist, et Nõmme ujulaga jälle ära harjuda.
Kell 19.00 ootas meid restoranis õhtusöök. Laud oli rikkalik ja kõike ei jaksanud proovidagi.
Tuba oli pisut vanamoodne. Voodi kitsavõitu ja padi topiline, aga personal oli sõbralik ning abivalmis.
Hommikusöögil jättis soovida kohvi järjekord. Oli ainult 1
kohvimasin ja kõik tahtsid masinakohvi. Kannukohvi oleks kohe saanud, aga mina olen ka harjunud värskelt jahvatatud ubadega.Võtsin endale kohe 2 tassitäit, et ei peaks enam hiljem järjekorras seisma.Kunagi kindlasti tuleme siia veel tagasi, aga ootame pisut soojemaid ilmu.

Veebruari lõpus käisin jälle Lennusadamas Linnapea vastuvõtul.
Sellel aastal oli rahvast väga palju, aga  eeskava oli järjekordselt huvitav. Alguses tantsisid varietee tantsijad ja õhtu lõpetas Marju Länik. Vahepeal tegi muusikat veel Vaheri ansambel.

Esmaabi koolitus ka läbitud ja nüüd olen jälle targem kuidas koroonaviirusega hakkama saada.
Mitte, et ma seda kardaksin, aga kuna ma töötan koos meie kõige kallima varaga, siis alati on hea kui täpselt tead kuidas käituda.

Nii ja üldse. On teil selle talve esimesed ja viimased lumememmed juba tehtud? Meie küll tegime ja ma tahan näha mitu neist homseks veel püsti jäävad.