laupäev, 31. detsember 2016


Head uut aastat.



Tänasel aasta viimasel päeval võiks pisut tagasi mõelda ja kõik hea siit uude kaasa võtta. 
Tahame me ju kõik, et meid ümbritsevad kallid inimesed oleksid õnnelikud ning rõõmsad. Selleks, et kedagi naeratama panna  polegi palju vaja. 
Alati võid kindel olla, et kui kellegile head teed, siis see tuleb sinule ringiga tagasi. 
Hea tunne on  igal õhtul õnnelikuna magama minna, sest päev on korda läinud ja samamoodi  hommikul ka naeratusega ärgata. 
Armastame oma elu, teeme igapäevaselt tööd, võtame vastu katsumusi mida elu meie teele saadab - see  kõik ongi  meie tegelik igapäev.  Kõik see, mis täna seljataha jääb on meie endi korraldatud. Mineviku jätame vanasse aastasse ja  järele jääb ainult mälestuste ilu, mida uude  kaasa võtta.
Uuesti täpselt samamoodi ei saa midagi teha, sest kõike mida oleme juba teinud saab teha ainult ühe korra. Järgmine kord on juba hoopis midagi muud ja teistsugust. Tagantjärele võime olla küll  targamad, aga alati ei lähe kõik nagu muinasjuttudes ja pole õnneliku lõpuga.
Sellest saavadki just meie elu õppetunnid ja niikuinii on homme jälle uus päev. Peame leppima sellega, et ümberringi on olemas ka inimesi, kes teavad meie elust kõige paremini ja just seda kuidas elama peame, aga kuidas enda elu elada, seda nad ei tea.
Just nagu tummfilmis, mis elab omaenda elu. Nii kaua kuni elad enda elu ei huvita see kedagi, aga kui inimsuhted mängu tulevad, siis muutub kõik. Õigus võõrast inimesest arvata mida tahes on naeruväärne kui enda  elu on täis   vajakajäämisi, lootusetust, hirmu, kindlustunde puudumist tuleviku suhtes.  Muidugi lootus sureb alati viimasena, aga kui kaua seda uskuda see on iseküsimus.
Tegelikult on tänane päev  hoopis rõõmus ja pisut pidulik ka. Lumi jäi küll taeva, aga ega see tali tulemata ei jää. Uueks aastaks lubab kõike, eks elame ja näeme.
Armsad sõbrad  hoidke üksteist ja olge õnnelikud, sest kui teie olete õnnelikud, siis on ka kõik teised, kes on teie kõrval rõõmsad ja õnnelikud.

Kuldse tõllaga kuldses rüüs
tuleb aegade prints üle mäe.
Annab südamevärinal tähises öös
uusaasta printsessile käe.
Hetkeks soovides seisatab aeg sel ööl
tardub jääkilluks kuu ja vari
kuni kell viimast korda sel aastal veel lööb
algab lootusi tulvil uus aasta...

Kohtumiseni uuel aastal.

esmaspäev, 26. detsember 2016


Jõulude lõpetuseks.


Mul on lausa hea meel, et homme tööle saab. Ausalt enam ei jaksa. Külmutuskapp on head-paremat täis, aga kõigel on piir.
Mitte, et kodus halb oleks või siit kuskile kipuks. Siin on alati hea ja turvaline.
Mulle meeldib kui kogu mu suur pere jõulude ajal kokku tuleb.
Elu teevadki  õnnelikuks just ilusad emotsionaalsed hetked koos lähedastega, hea söök ning rõõmus tuju.
Lapsed meenutavad alati lapsepõlvest mingit naljakat seika. Kõigil on omad seisukohad ja mälestused, mis ei pruugi sugugi kokku minna.
Nii hea on naerda, meenutada ja millal siis veel kui mitte nüüd,
Kohe, kohe hakkab jälle üks aasta otsa saama ja uus  seisab juba varbaidpidi ukse vahel.
Usun, et see tuleb samasugune elamusterikas, aga  lisaks veel palju üllatusi ja rõõmu.
Ühte suursündmust ootame me ju kõik suure õhinaga ja sinna polegi enam kaua jäänud.


Minule tuleb jõulutunne juba siis peale kui olen mugavalt voodis,  jalas enda kootud soojad sokid, vaatan jõulufilme, tee ja koogitükk tuuakse lausa voodisse  ning   südames on nii hea tunne, et kõik on hästi ja  ei pea mitte millegi pärast muretsema.
Akna taga sajab küll vihma, aga kogu tänav on täis jõulutulesid ja toas põlevad küünlad.

Eile käisime  ratastega sõitmas ja täna Spaas. Natuke  tuleb ennast ikka liigutada ka, kuigi inimesi oli väga vähe. Reedese mölluga ei saa üldse võrreldagi. Ilmselt kõik naudivad jõuluvaikust ja rahu.
Jõulud on imelised, jõulutunne on mõnus. Tahaks, et kõik seda tunneksid, mitte ei oleks sellel päeval üksi ja kurvad.

reede, 23. detsember 2016


Jõulutunnet oodates.



Tänasega sai kiire otsa ja nüüd võib pisut tempot alla lasta.
Ausalt öeldes on see  minu puhul päris keeruline, sest mulle ei meeldi  käed rüpes istuda. Tahan alati olla sündmuste keerises  ja nii hea tunne on kui on mida oodata ning siis ennast proovile panna.
Lasteaia jõulupidu oli  armas ja kõik meie nupsikud olid väga tublid ning  julged. Jõulusalmid olid kõigil selgeks õpitud ja näidend läks ka väga kenasti. Usun, et vanemad jäid   rahule, Jõulunäidend  oli väga naljakas ja see oli ka meie esimene suurim  katsetus. Nagu öeldud läks kõik väga hästi ja algus on tehtud.
Kuusk leidis tee meie koju ja  maja ise on kapsalõhnaline. Hoolimata sellest, et väljas sajab vihma, on ikkagi juba see õige tunne sees. Veel natuke ja siis tuleb kogu pere kokku nagu igal aastal.
Esimesed jõulukingitused  on ka käes. Nendest suurimad, mis mulle väga rõõmu teevad on 2 kontserti Lauluväljakul. Esimene Rammstein juunis ja teine loomulikult We love the 90 s.3 päeva pass.
Selle aasta omaga jäin väga rahule ja juba siis mõtlesime, et kindlasti tuleme ka järgmisel aastal. Nüüd pole enam taganemisteed.

Jõulutervitused ja head soovid kõikidele minu sõpradele, kes te mu kunagi siin nii soojalt vastu võtsite ning  olete siiamaani olemas.

Kell tasa tornist kesköötundi teatab,
mustmiljon tähte särama siis lööb.
Sa seisata-aeg korraks peata
ja tunne südames, et käes on jõuluöö.
Sa süüta oma käega kuusel küünlad
ning usu homsesse-kõik päevad õnne täis.
Hetk minevikust proovi kinni püüda,
mis sulle õnne tõi või kaunis näis.
Ja salasoovid sosista sa tuulde
ning otsi üles oma hoburaud,
üks suudlus kingi salaja sa suule
ja sule jõuluuneks oma silmalaud.




Tervitused ka minu uuele sõbrale. Armas, et sa minu pärast nii muretsed. See laul on sulle. Jõulude ajal peaks ikka rõõmus olema. :D

laupäev, 17. detsember 2016



Sünnipäevast ja jõuludest ja muust ka.




Aeg läheb nii ruttu ja aasta lõpp on juba käega katsuda.
Üllatus sai avalikuks ja meie  õpetajatega koos maalitud pilt sai sünnipäeval üle antud.
 Minu meelest tuli päris kena välja kui arvestada seda, et me kõik oleme amatöörid  ja siin on oma kätt proovinud kõik meie maja inimesed.
Igatahes minule väga meeldib ja usun, et ka sünnipäevalapsele jääb kena mälestus.
Sünnipäeval ei saa muidugi ka ilma tordita ja see oli tõesti väga uhke. Minul jäi küll proovimata, sest muid ahvatlusi oli nii palju ja lihtsalt ei mahtunud enam, aga usun, et maitses sama hästi kui välja nägi.













Järgmisena  külastasime  Vanamõisa jõulumaad. Ilm oli küll
natuke vihmane ja teed olid libedad, aga see ei rikkunud meie head tuju.
Esimesena külastasime piimakoda, kus tehti ühispilt ja edasi suundusime meisterdama.
Lapsed tegid vahvad kingikarbid.
Järgmine koht oli sepikoda..
Mulle meeldis väga mehine noorepoolne sepp, kes kohe kõik reeglid paika pani ja lapsed kuulasid teda tõesti ammuli sui, sest tema jutt oli nii huvitav.
Mind pani küll ahhetama kuidas ta paljaste kätega sütt segas ja lastele ütles, et ärge te seda kodus küll järgi proovige. Kaasa saime  õnnenaela, mida ka üks meie rühma poiss valmis taguda aitas.

 Edasi läksime tallihaldja juurde, kes meile loomadest rääkis.
Väga naljakad olid ühes aias elavad väike poni ja eesel.
Poni oli eeslist poole väiksem, aga kogu aeg kiusas endast suuremat. Ronis talle selga ja naksas teda turjast ja jalgadest. Eeslil oli ikka kõvasti kannatust,  et seda kõike taluda, aga lõpuks sai ka tema mõõt täis. Äsas ponile tagajalgadega. Poni pidas natuke aega vahet ja kõik algas otsast peale.
Lumepuudusel jäi saanisõit ära, aga lapsi sõidutas jõulurong.








Muinasjutujaamas ootas meid Lumivalgeke, kes lastele enda elust rääkis ja sellest  kuidas ta põialpoiste  juurde jõudis.
Jõuluvana juures laulsime ja kuulasime luuletusi. Jõuluvana pakkus kommi ning piparkooke.
Kõige lõpuks vaatasime jõuluetendust kassikesest, keda pidime aitama luuletuse õppimisel.
Lastele pakuti kosutuseks sooja kakaod.
Kaasa saime veel kingipakid.

Väga vahva üritus. Sinna 3 tunni sisse mahtus üllatavalt palju ja lapsed jäid kõik väga rahule. Meie muidugi ka.


 Eile külastasime raamatakogu. Walt Disneyl oli just hiljuti sünni-ja surmaaastapäev. (5 dets. 1901-15 dets. 1966) . Ta oli populaarne šõumees, USA filmirežisõõr,-produtsent, multifilmide looja ning heategija. Ta on loonud ka lõbustusparke ning tema nimel on võidetud Oscarite arvu(26) kui ka Oscarite nomineerimise kordade (59) rekord. Ta on  pälvinud 7 Emmy auhinda. Igatahes väga tubli  saavutus.
Vaatasime multifime, mis muist olid nii vanad, et lapsed polnud neid  näinudki, aga selle eest oli palju äratundmisrõõmu meil.
Lasteaeda tagasi jõudes oli meie jõulunäidendi peaproov.
Esmaspäeval on rühma jõulupidu ja kui sellega ka ühele poole saab, siis võib juba natuke rahulikumalt hingata ja pisut hinge tõmmata. Mulle muidugi meeldib, et päevad on põnevad ja täis ootusi ning  üllatusi.
Just nagu minu lumememm jõulunäidendis ültleb, et jõulud on ju imede aeg ja siis juhtub kõike.
Ja nüüd Läänemaale, aga sellest juba edaspidi.
PS. Natuke naiselikku edevust ka, sest mis naine ma muidu olen. :D  Meie käimisi  kajastas ka Nõmme sõnumid ja Õpetajate leht, kuhu minagi pildile sattusin.



laupäev, 10. detsember 2016


 Üks ütlemata mõnus päev.



Tänane hommik viis meid Türi valda Järvamaale. Sõitsime Wile Alpaca Farmi.

1, 5 tundi sõitu ja kohal me olimegi.
Meile oli juba teeotsa vastu tuldud ja oli näha, et olime siin oodatud.
Kõigepealt käisime päkapikkude töötoad läbi, kus  küpsetasime piparkooke, õppisime villa kraasima ja ketrama.
Kõige naljakam oli ennast luuletuse lugemisel proovile panna, mis jäädvustati ka videona.
Paari päeva jooksul lubati kõik kokku monteerida ja meilile saata.
Ja siis jõudis kätte armas kohtumine alpacadega.
Nii pehmed, armsad, uudishimulikud. Meid lubati neid peo pealt toita ja nad sõid tõesti väga ettevaatlikult. Üks oli eriti ahnepätas ja püüdis kogu aeg teised kõrvale lükata ning  kõik ise endale saada. Kõigile olid  nimed pandud ja nad reageerisid ka nendele.
Personal oli väga lahke.Igal sammul oli näha, et nad armastavad oma loomi väga ja kindlasti on selle nimel palju tööd tehtud.
Kohapeal müüdi ka lõnga ja käsitootooteid.






 Sööma sõitsime Paidesse  Nii ja naa pubisse.
Praad oli väga suur ja maitsev. Kõik muu muidugi ka ja hinnad väga soodsad.




neljapäev, 8. detsember 2016



Oma hirmudest võiks ükskord üle saada.



Hirmul on igaühe jaoks erinev tähendus ja see kuidas seda väljendatakse on samuti erinev. Mõni kardab kõige rohkem füüsilist valu, teine jälle psühholoogilisi pingeid. Mõni tunneb hirmu ka siis kui tegelikku ohtu polegi ja see hirm paneb teda imelikult käituma ja tegutsema. Näiteks kujutama ette igasuguseid olematuid asju ja siis seda teistega jagama. See on aga tema tõde ja arusaam ning seda ei tohiks  talle ka pahaks panna, sest ilmselt rohkemaks ta polegi suuteline. Kahju on muidugi sellest, et tänu sellele jääb tal osa oma elust elamata, sest kui ta kujutab ette olematuid asju, muretseb asjade pärast mida tegelikult polegi, siis ilmselt ei suuda ta ka tänu sellele elada täiel rinnal.  Tema foobiad mürgitavad ta enda elu. Loomulikult peab  olema  ka keegi, kes on selles süüdi  ja keda selles süüdistada, et tema elu ei lähe just nii nagu ta tahab ja loodab. Parim rohi hirmu vastu on ikkagi iseenda armastamine  ja täita oma päevad kõigest hoolimata positiivsusega.
Hirm on täiesti loomulik  kuid see ei tohiks kuidagi segada igapäevast elu. Järelikult tulekski õppida kas sellega elama või siis teha kannapööre ja mitte süüdistada teisi. 
Nagu mu isa armastas alati  öelda:"Ära ela ise oma elu raskeks." 
Mina olen püüdnud oma isa nõuandeid meeles pidada.

teisipäev, 6. detsember 2016


Sokiteraapia.

Minu kolmas hobi on kudumine.
Arvan, et aasta jooksul koon  valmis vähemalt 100 paari sokke ja kindaid. Võib-olla isegi rohkem, sest arvet pean ainult nende üle, mis Haapsalu käsitööpoodi müügile lähevad. Suurema osa kingin ära või annetan kuskile.
Vahel on  küll selline tunne, et väikeses Haapsalu linnakeses kannavad  pooled minu kootud esemeid sest olen  sinna saatnud juba päris palju aastaid.
Millegipärast ostetakse sokke kõige rohkem just septembris, kuigi võiks arvata, et detsember on jõulukuu ja siis läheks kõige rohkem vaja.






esmaspäev, 5. detsember 2016



Armastusega detsembrist.


Üks aastaring hakkab jälle täis  saama ja käes on viimane selle aasta kuu.
Nii tormilist  detsembrit ei mäletagi. Üks üritus ajab teist taga, aga kõik on just sellised rõõmsad ja positiivsed  mida ootad rõõmuga ja kui läbi saab, siis on isegi pisut kahju, et nii ruttu kätte jõudis.
Üldiselt võin terve selle aastaga väga rahule jääda. Palju sai käidud teatris, kontserditel, vabaõhu üritustel ja rekordarv kinos. Natuke sai ka reisitud ja uusi paiku avastatud.
Kõik huvipakkuvad filmid said vaadatud ja enamus oli ka vaatamist väärt.

Teatrietendustest esikohal oma meeldivuse poolest  on endiselt  muusikalid.
Käisime vaatamas "Viiuldaja katusel", "Tsirkuseprintsess",  "Minu veetlev leedi" ja balletti "Pähklipureja".
Draamateatri etenduses "Onu Aare" olin pisut pettunud. Selle külastuse puhul parim  osa oli ilmselt puhvet, kus vaheajal nautisime šokolaadikooki ja  kohvi.
"Rahauputus" selle eest kompenseeris kõik.
Augustis käisime Lauluväljakul We love The 90s kuulamas ja vaatamas.
See oli väga äge kontsert ja 10 tundi möödus nagu linnulennul.
 Järgmisel aastal läheme kindlasti uuesti.
Isikliku elu poole pealt on endiselt kõik hästi  ning nuriseda ei saaks mitte millegi üle.
Mu elus on kõik just nii nagu mulle meeldib ja midagi  muuta  või rohkem tahta oleks juba liiast.
Sportliku poole pealt olen  rattasõiduga umbes samas seisus kui eelmisel aastal, aga nüüd jagunevad mu km kahe ratta vahel. Uuega olen isegi rohkem sõitnud kuigi mõlemad on väga head, kiired ja kerged rattad.
Ujulas käin endiselt 3 korda nädalas ja sellest on saanud minu üks suurimaid nõrkusi. Loomulikult omab suurt tähtsust ka see, et meie treener on väga naerusuine ja päikeseline inimene, kes alati oma positiivsusega meid võlub ja innustab.

Tänu "staarblogijatele"  olen saanud endale mõned uued sõbrad  ja   armast tagasisidet. Loomulikult paber kannatab kõike, aga  kui palju seal tõde on, see on iseküsimus. Igatahes on hea teada, et mul on palju mõttekaaslasi, kes mõtlevad minuga sarnaselt  ja, et  ilmas  on  inimesi, kellele paljud asjad ka korda lähevad ning südames on.
Kahjuks  on ka selliseid inimesi, keda ma siiamaani ei mõista ja kellest aru ei saa. Üks näide on tundmatu juuksur Pelgulinnast, keda jälitvad juba pikemat aega mingid imelikud paranoaid ja ta püüab oma hirme ja kahtlusi teiste peal välja elada. Ma pole ainult aru saanud, millist rahuldust see talle pakub või mida ta sellega saavutada tahab. Me mõlemad kõnnime nii erinevates  maailmades ja suhtleme erinevate inimestega.
Tööl läheb kenasti ja  ma tean ka seda, et mind ümbritsevad toredad ja osavõtlikud töökaaslased, kellega koos võiksin  kasvõi luurele minna ja hätta ei jääks. Alati rõõmsad ja positiivsed
Eile oli kahjuks meie lemmikrestoran reserveeritud ja kohvi läksime jooma hoopis teise kohta. Kohv oli muidugi sama aromaatne ja väga maitsev oli ka  spinati-kitsejuustu pirukas  aga ikkagi midagi jäi  puudu. Õnneks kompenseerisid selle mu selle nädala roosid,

teisipäev, 29. november 2016


Talveromantika.


Mulle meeldib praegune ajajärk.
Iga päev midagi uut ja põnevat, pidevalt sündmuste keerises ning meelepärast tegevust jätkub terveks päevaks.
Pealegi veel see "suur saladus", mis praegu vargsi mööda maja hiilib, mis kõiki tegutsema ja sosistama paneb ning  kõikidele  hea tuju teeb. Varsti, varsti on see avalik ja ma kujutan juba ette, et see on üks vahva ja meeldejääv päev ja ka meie oleme pisut sellega seotud ning midagi endast ka jäädvustanud igaveseks ajalukku, et oli kord...
Eile käisime lastega Nõmme Rahu kirikus.
Mina külastasin seda  esimest korda ja väga huvitav oli vaadata puidust seintega kirikut. Selline armas ja hubane.
Väga ilus kirik, mis on 1931 aastast säilinud muutusteta ja on ka ajaloomälestis.

Kuna täna pole mul trennipäeva ja täitsa vaba õhtupoolik, siis käisime hoopis kinos.
Peale jäi mehe valik.
Minu jaoks oli "Saabumine" pisut liiga ulmeline ja selline poiste film, aga eks ma pean vahel kompromisse ka tegema, sest viimase aja kinovalik on olnud just minu maitse ja mina olen ka filmid valinud.
Mulle meeldivad psühholoogilised perefilmid  kus peab kaasa mõtlema ja loo lahendus tuleb viimastel minutitel ning  sugugi mitte selline nagu oled arvanud.

Pärast kino läksime muidugi jälle meie lemmikkohta sööma.
Tundub, et varsti peame seda pubi juba päris omaks hakkama pidama, sest teenindajad tunnevad meid juba nägupidi ja tervitavad  ukselt.
 Enamasti on ka meie nurgalaud vaba,



Loodan, et tänase päeva 5 roosi tunnevad ennast minu kummutil väga hästi ja rõõmustavad mind veel pikka aega.

esmaspäev, 14. november 2016



Isadepäeval.


Tänasel päeval mõtlen tegelikult ühe  oma hea sõbra peale, kes mu 6 aastat tagasi siia blogimaailma meelitas.
Enne seda ei teadnud ma suurt midagi ei blogidest ega ka  arvutitest  eriti.
Vahel tundub küll, et see aeg on palju pikem olnud, aga ei.
Meeles on need algusaastad, kus  sai poole ööni sõbralikult arvamusi avaldatud ja kui palju sai naerdud. Just see lihtsus ja sõbralikkus oli see, mis siin blogimaailmas köitis.
Muist blogijaid on vahepeal ära kadunud, mõned jälle tagasi tulnud, Meenutan seda aega alati sooja südamega. Eriti kui juhtun veel Alfredi pubist mööda minema.
Sellel isadepäeval oli aga kõik teisiti.
Läksime juba hommikul  linna, sest tahtisme  ühe ilusa päeva kahekesi veeta. Natuke teistmoodi ja pisut pidulikumana.
Alustasime traditsiooniliselt Raekoja platsi kuusest.
Selle  aasta kuusk on tõesti üks ilusamaid ja kujutan ette kui talle veel küünlad külge pannakse siis on imeilus.
Jalutasime edasi vanalinna, kus on alati huvitav käia ja ringi vaadata.
Lõunat läksime sööma Karja keldrisse.
Mulle maitseb väga caesarisalat kanafileega ja mees valis endale fetasalati. Portsud olid nii suured, et kõike ei jõudnud äragi süüa. Igatahes kõht sai väga täis ja läksime edasi tiirutama.
Õhtuhämaruses oli linn väga ilus. Jõulutuled põlesid ja ilm oli ka parajalt karge ja lumine.
Kohvi läksime jooma Raekoja platsi väikesesse kohvibaari.   Kohv oli väga maitsev. Just selline parajalt kuum ja aromaatne nagu mulle meeldib.
Edasi jalutasime Olevimäele ja vaatasime  Põhjasõja aegset kahurit.
Päeva lõpetasime Reval Cafes teega.
Mina tellisin ingveri teed, aga ingveri maitset oli pisut vähevõitu. Oleksin rohkem soovinud.

Kindlasti ärge unustage ka  imetlemast tänast kuud, mis on 21 . sajandi võimsam superkuu.






kolmapäev, 9. november 2016


Lapsesuu ei valeta.

Hommikuringis.
 "Õpetaja ma saan endale varsti väikese õe".
"Oi kui tore uudis".
Õhtul isale: "Teie perele peaks vist õnne soovima. Suur õde on  täna nii elevil väikese õe üle, kes varsti teie perre sünnib."
Isa :"Me läheme nüüd siis poest läbi ja ostame tordi. Räägime emmele ka toredast uudisest. Ta veel ei teagi."

laupäev, 5. november 2016


Lumest, jõuludest ja natuke muust ka.


Hommikul termomeetrit vaadates näitas see üle 8 kraadi külma.
Lubati küll lausa 14 külmakraadi, aga ausalt öeldes ei uskunud ma, et niigi palju tuleb.
Sellel aastal tuli lumi kuidagi ootamatult ja vara maha. Muidugi pole mul selle vastu midagi. Väljas on palju valgem ja  puhtam. Samuti meeldib mulle lund rookida kui ta on pehme ja kerge.
Lumerookimisega on muidugi pisut keeruline, sest millegipärast meeldib see meie peres kõigile ja kes ees, see mees. Samuti meeldib mulle, et ma saan jälle jalga panna jälle oma lemmiksaapad, mis mu  rattaga  kuidagi kokku ei sobi.
Rattasõitu lumi loomulikult veel ei takista  aga praegu  naudin just neid rahulikke jalutuskäike, kui saan imetleda loodust ning karget talveilma.
Meil siin äärelinnas on valged lumised teed ja pole sellist  lumesodi nagu kesklinnas.
Jõulutunnet lumi siiski veel toonud pole ja  samuti  väldin praegu suuri kaubanduskeskusi, Mulle ei meeldi, et jõulukaubad nii vara välja pannakse. Minu meelest oleks õige aeg 1 detsembril
Meie pere jaoks saabub jõulutunne koos traditsioonidega. Sõidame ühiselt metsa ja valime välja kuuse.
Majas peab loomulikult olema jõululõhn. Just esimesed piparkoogid, natuke metsalõhna ja põlevad küünlad on need, mis loovad selle õige jõulutunde. Kui see kõik on ühel päeval siin olemas, siis on ka minu jaoks see õige aeg kätte jõudnud.
Tänasel ilusal päeval läksime aga lihtsalt rappa.
Rabas on huvitav vaadata aastaaegade vaheldumist. Iga kord avastad midagi sellist, mida enne pole tähele pannud.
Täna oli rabas väga palju inimesi
Palju oli suusatajaid ja lihtsalt  ilusat päeva nautima tulnud peresid. Kõik olid   rõõmsad ja heatujulised.
Minul tekkis küll selline tunne nagu teaks ja tunneks neid inimesi juba ammu, aga eks paljud ole ka seal igapäevased sportijad kellega oleme ennegi kohtunud.
Minge ise ka rappa ja te ei kahetse.
Hea tuju ja punased põsed on garanteeritud.






neljapäev, 3. november 2016


Kas vana arm ka roostetab?

Olen tahtnud sellest juba ammu kirjutada, aga kõigepealt pidin selgusele saama iseendas.
Täna tunnen, et on just õige aeg ilusatest asjadest kirjutada.
Nädalavahetus oli armas, täis armsaid inimesi ja rõõmsaid  kohtumisi. Sain hulga häid sõnu ja soove ning ikka enam ja enam  saan aru, et see maailm on üks ilus koht ja inimesed on väga toredad ja osavõtlikud. Just paari viimase päeva jooksul olen selles eriti veendunud.
Tegelikult tahtsin ma aga kirjutada hoopis oma naabrimehest.
Kõigepealt peaks  aega kõvasti tagasi keerama. Esimest korda kohtusime   35 aastat tagasi kui oma maja ehitama hakkasime.
Juba esimesel kohtumisel saime aru, et tegemist on äärmiselt sõbraliku ja abivalmis mehega.Tema abikaasa oli täpselt samasugune abivalmis ja naerusuine päikeseline naine,
Tol korral anti välja hulk krunte ja meie olime kõige nooremad, kes endale kodu ehitama hakkasid.
Naabrimees  oli meist oma kümmekond aastat vanem ja oli alati nõu ja jõuga abiks kui seda vaja oli. 2 aastaga kolisime oma majja ja nii me naabritena kõrvuti elama hakkasimegi ja alguse  sai meie pikk sõprus.
Ma ei mäleta kordagi, et me oleksime tülis või riius olnud. Alati sai jõulude ja sünnipäevade ajal külas käidud ja neid teisi ühiseid vestlusi ja tegemisi oli päris hulgi.
Nii sõbralikult kõrvuti elades möödusid aastakümned kuni ühel kevadisel päeval teatas naabrimees mulle kurvast uudisest, et naabrinaist enam pole.
Ma ei suutnud seda kuidagi uskuda, Nii palju aastakümneid oli ta meie kõrval olemas olnud ja äkki teda lihtsalt enam ei olnud. Pealegi oli ta ise veel arst.
Just sellisena nagu ta meie viimasel kohtumisel seal kodutrepil naeratades ja mulle lehvitades ta meelde jäigi.
Kevadel olin mina naabrimehele nõu ja jõuga abiks, sest ta tahtis, et tema aias oleks kõik täpselt samamoodi nagu ta naise eluaajal.
Meele tegi nii kurvaks, sest ma teadsin täpselt millist eluperioodi ta läbi elab. Mina olin küll endale juba kaaslase leidnud, aga tema valu mõistsin ikka.
Suur oli aga  üllatus kui sügisel nägin, et ta aias riisub lehti naine, keda ma polnud varem näinud.
Naine oli sama sõbralik, aga iga kord kui teda aias nägin tundus, et vana naabrinaine on seal samuti.
Alles aasta hiljem julgesin küsida kuidas nad omavahel  tuttavaks said ja selgus hoopis üllatav asi. Ühes klassis õppides oli nende vahel tärganud esimene armastus, mis kestis nii kaua kuni naabrimees sõjaväkke läks. Saatus viis nad aga lahku, ja kui järgmisel korral kohtusid oli kummalgi juba oma pere.
Nüüd üle 50 aasta  sai üks armastaja paar jälle kokku.
Usun, et mu vanal naabrinaisel seal vikerkaare taga on süda samuti rahul, sest tema mees on heades kätes. Armastatud ja hoitud. Kodu ja aed on ideaalses korras ja  naabrimees ise on jälle naerusuine ja rõõmus.

kolmapäev, 26. oktoober 2016


Rattaloo lõpetuseks.

Alles ma rõõmustasin selle üle, et rattavaras kätte saadi, aga sellist üllatust, et  rattale järele pean minema ei osanud oodatagi.
Täna täitus  ratta  vargusest 3 kuud.
 Uurija ootas  meid jaoskonna välistrepil.  Minul paluti oodata, aga mees läks koos politseinikuga rattale järele.
Ma ei suutnud uskuda, et mu armas  Cube oli ühes tükis ja jälle minu juures tagasi. Autosse ta ei mahtunudki muidu kui esiratas tuli alt ära keerata.
Kodus tegime kohe suurpesu, Ratas  oli  nii sopane nagu oleks kuskil porimülkas püherdanud.
Esimest korda uuesti ratta selga ronides oli natuke võõras tunne, sest mu uus ratas on palju kõrgem.
Tegime väikese metsatiiru ja juba  mõne aja pärast oli sama tuttav tunne nagu 3 kuud tagasi.
Igaks juhuks lasin ikka hoolduses ka kõik üle vaadata, sest ketaspidurid tegid pisut kraapivat häält ja vajasid õhutamist.
Õhtul ujulast koju jõudes ootas mind kaetud teelaud. Nii hea on tulla koju ja teada, et sind on siin juba pikkisilmi oodatud. Üks soe kallistus oli just see, mis sobis päeva lõpetuseks.

kolmapäev, 19. oktoober 2016


Üllatus.

Helistati võõralt numbrilt.
"Kas ma räägin selle isikuga?"
Mina :"Ja, aga ma ei soovi mitte midagi osta."
Hääl telefonis: "Ei te ei peagi ostma, aga mul on teile rõõmustav uudis. Nimelt olete te võitnud. Kas te oskate arvata, mida te olete võitnud? "
Mina püüdes kõigest väest tõsiseks jääda: " No see on nüüd küll väga raske küsimus, aga ma püüan arvata. Ma pakun, et ma olen kolmandat korda võitnud tasuta aurupuhastuse."
Millegipärast hakkas telefon kinnist tooni andma.

Tänane koolitus

Häälekursus Anne Türnpu juhendamisel

oli väga emotsionaalne, õpetlik  ja lõbus. Kursus oli mõeldud just neile, kes oma igapäevatöös peavad suhtlema ja kõnelema. Õppisime tundma oma hääle piire ja kuidas laiendada häälekasutamise võimalusi. Tegime ka palju praktilisi ülesandeid. mis osutusid väga naljakateks. Nüüd  tean sedagi, miks koeral ei lähe kunagi hääl ära.

esmaspäev, 17. oktoober 2016


Tänase päeva killud.

Olen  mõnda filmi vaadates mõelnud, et päriselus  ei juhtu nii küll mitte kunagi.  Näiteks keegi tuleb sisse ja teine inimene ilma otsa vaatamata arvab, et see on hoopis keegi teine ja räägib talle pika jutu maha. Oh seda piinlikkust siis kui selgub, et ta polnudki see, kelleks teda peeti. Pisut segane jutt, aga just minuga täna nii juhtuski.
Kui mulle poleks helistatud politseist ja palutud kiiresti Lasnamäe politseijaoskonda ilmuda. Kui see poleks toimunud kõige kiiremal tööajal ja mulle poleks jäetud aega  pisut üle tunni aja, Kui ma poleks tööle sõitnud jalgrattaga, siis ilmselt poleks ma helistanud ka oma nooremale pojale, kellel ainukesena on võimalik keset kiiret tööpäeva pisut ära käia.
Poeg teatas, et on 10 minuti pärast maja ees ja tulgu ma värava juurde. Ma ei kahelnud hetkegi kui tumesinine toonitud klaasidega BMW maja  ette keeras ja seisma jäi.
Poja puhul pole ma  imestanud kui ta hommikul sõidab tööle ühe autoga, aga õhtul koju jõudes on  hoopis midagi muud.
Avasingi julgelt ukse ja asju täis esiistet  märgates küsisin, et huvitav kuhu mina siin küll istuma peaksin. Silmad üles tõstes märkasin hoopis ehmunud näoga meest, kes  mind arglikult tervitas. Mina polnud teda küll varem näinud. Püüdsin siis vabandada ja seletada, et mu pojal on just sama värvi auto ja peab ka kohe  siia jõudma ja  tõesti  keeraski just samal hetkel maja ette helehall BMW.
Ilmselt jäi minust ikka väga imelik mulje, aga sellel polnudki enam tähtsust.
Tegelikult tahtsin ma  hoopis oma rattavargast kirjutada. Nii paha tunne jäi SEB pangaautomaadi salvestuse pilte vaadates. Kõik oli nii selgesti näha. Isegi see, kuidas varas luku katki lõikas ja mu asju kokku korjas, mis rattakorvist maha olid pudenenud. Imestama pani aga hoopis see, et  vargusest on  peaaegu 3 kuud  möödas ja alles nüüd  kutsuti mind seletusi andama. Varas ise istus juba mõnda aega kinni. Piltide järgi oli ta kohe ära tuntud, sest ta kuritegude register on päris pikk. Minu  700 eurone ratas oli Mustamäe pandimajas 100 euro eest maha müüdud.
Vaevalt ma selle eest mingit kompensatsiooni kunagi saan, aga vähemalt tean, et paariks aastaks on ta rajalt maha võetud. Mees ise on kõva narkomaan, kes doosi nimel oli kõigeks valmis.
Käisime ise ka samas pandimajas peale vargust ratast otsimas,aga ilmselt polnud ta siis sinna veel jõudnud.
Võin rõõmustada ainult selle üle, et varas üles letiti. Ausalt öeldes ei julgenud ma seda loota.

pühapäev, 2. oktoober 2016



Uus algus.

Minu  elus on praegu selline periood, et aeg oleks nagu  peatunud või õigemini ennast aastate taha tagasi kerinud.

Kõik on just nii nagu siis kui me siin kunagi alustasime. Kõik algaks nagu uuesti otsast peale.
Eile käisime Juhani puukoolis õunapuid ostmas.

Nendest, mis me siia kunagi istutasime on  järgi ainult 1 sest teised 2 surid oma loomulikku surma ja see viimane on samuti  vähist päris puretud. 2 korda  pooleks kukkunud, aga ikka ägiseb õunakoorma all. Tüvel pole enam  tervet kohtagi, aga ikka  elab ja kannab oma rasket koormat.
 Mitmel aastal oleme mõelnud, et nüüd sügisel teeme talle pidulikud peied, aga kahju hakkab. Maja juurdeehituse käigus said  ta juured pisut kannatada ja õunapuu  vajus viltu. Nii on ta siin elanud juba varsti 40 aastat. Igal aastal tuleb okstele tugesid alla panna, et oksad ei vajuks maani raskuse all. Pisut maja varju on ta ka jäänud, aga see pole teda seganud. Uuteks sortideks valisime kuldreneti, martsipani ja sammasõunapuu. Viimase rohkem uudishimu pärast, sest sellist pole ma enne kasvatanud.
Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis seda, et mu pojad on jälle kodus. Muidugi pole nad enam ammu üksi. Mõlemal ka armsad kaasad.
7 kuud elame ühe katuse all. Täpselt nii kaua, kuni nende  majad valmis saavad.
Kaugele polegi vaja minna. Siiasamasse kiviviske kaugusele. Teise korruse aknast on kenasti näha kuidas majad kerkivad. Kuu aja pärast peaks katuse alla saama. Tähtajaks on 11 mai. Enne seda sünnib siia veel üks pisike poiss.

 Hommikuti on maja jälle saginat täis, Olingi selle vaikusega juba liiga ära harjunud, sest endise kolme asemel on meid poole rohkem.
Majaesine parkimisplats on autosid nii täis, et vahel on lausa tegemist, et meie  omale ruumi leida.
Ise elan praegu proua elu.  Käime ujulas, sageli kinos ja teatris ning  loomulikult ka rattaga sõitmas.
Kodus on alati kõik tehtud. Poisid toimetavad ja panevad igale poole oma käed külge. Tänagi õhtul koju jõudes olid nad terrassi ääre  ja aknad ette võtnud. Nüüd on need ka värskelt pruuniks võõbatud.
Selline mõnus rahu ja soe tunne on hinges ja südames.
Ah jaa. Koer on nüüd mul ka jälle.