Kas vana arm ka roostetab?

Olen tahtnud sellest juba ammu kirjutada, aga kõigepealt pidin selgusele saama iseendas.
Täna tunnen, et on just õige aeg ilusatest asjadest kirjutada.
Nädalavahetus oli armas, täis armsaid inimesi ja rõõmsaid  kohtumisi. Sain hulga häid sõnu ja soove ning ikka enam ja enam  saan aru, et see maailm on üks ilus koht ja inimesed on väga toredad ja osavõtlikud. Just paari viimase päeva jooksul olen selles eriti veendunud.
Tegelikult tahtsin ma aga kirjutada hoopis oma naabrimehest.
Kõigepealt peaks  aega kõvasti tagasi keerama. Esimest korda kohtusime   35 aastat tagasi kui oma maja ehitama hakkasime.
Juba esimesel kohtumisel saime aru, et tegemist on äärmiselt sõbraliku ja abivalmis mehega.Tema abikaasa oli täpselt samasugune abivalmis ja naerusuine päikeseline naine,
Tol korral anti välja hulk krunte ja meie olime kõige nooremad, kes endale kodu ehitama hakkasid.
Naabrimees  oli meist oma kümmekond aastat vanem ja oli alati nõu ja jõuga abiks kui seda vaja oli. 2 aastaga kolisime oma majja ja nii me naabritena kõrvuti elama hakkasimegi ja alguse  sai meie pikk sõprus.
Ma ei mäleta kordagi, et me oleksime tülis või riius olnud. Alati sai jõulude ja sünnipäevade ajal külas käidud ja neid teisi ühiseid vestlusi ja tegemisi oli päris hulgi.
Nii sõbralikult kõrvuti elades möödusid aastakümned kuni ühel kevadisel päeval teatas naabrimees mulle kurvast uudisest, et naabrinaist enam pole.
Ma ei suutnud seda kuidagi uskuda, Nii palju aastakümneid oli ta meie kõrval olemas olnud ja äkki teda lihtsalt enam ei olnud. Pealegi oli ta ise veel arst.
Just sellisena nagu ta meie viimasel kohtumisel seal kodutrepil naeratades ja mulle lehvitades ta meelde jäigi.
Kevadel olin mina naabrimehele nõu ja jõuga abiks, sest ta tahtis, et tema aias oleks kõik täpselt samamoodi nagu ta naise eluaajal.
Meele tegi nii kurvaks, sest ma teadsin täpselt millist eluperioodi ta läbi elab. Mina olin küll endale juba kaaslase leidnud, aga tema valu mõistsin ikka.
Suur oli aga  üllatus kui sügisel nägin, et ta aias riisub lehti naine, keda ma polnud varem näinud.
Naine oli sama sõbralik, aga iga kord kui teda aias nägin tundus, et vana naabrinaine on seal samuti.
Alles aasta hiljem julgesin küsida kuidas nad omavahel  tuttavaks said ja selgus hoopis üllatav asi. Ühes klassis õppides oli nende vahel tärganud esimene armastus, mis kestis nii kaua kuni naabrimees sõjaväkke läks. Saatus viis nad aga lahku, ja kui järgmisel korral kohtusid oli kummalgi juba oma pere.
Nüüd üle 50 aasta  sai üks armastaja paar jälle kokku.
Usun, et mu vanal naabrinaisel seal vikerkaare taga on süda samuti rahul, sest tema mees on heades kätes. Armastatud ja hoitud. Kodu ja aed on ideaalses korras ja  naabrimees ise on jälle naerusuine ja rõõmus.