Kirjadest ja lumest ja jõuludest ja muust ka.

On ikka uskumatult hea tunne kui teed postkasti lahti ja seal ootab sind jõulukaart. Olen juba unustanud, mida tähendab saada jälle päris kirju, neid avada ning lugeda armsaid soove. Südames on tükiks ajaks nii hea tunne. Luban, et järgmisel aastal olen hoolsam ja virgem ning saadan ise ka juba varakult tervitused teele.

Raekoja platsi jõuluturul sai käidud, kuusk üle vaadatud. Selle aasta  oma tundus lühem ja latv oli kuidagi tömp nagu oleks  murdunud. Säras aga uhkelt ja oma jõulutunde saime ikkagi.

Lasteaia jõulupidu oli teistsugune. Esiteks polnud vanemad ja meie väike maja oma jõulutuledega oli nii muinasjutuline  ning kodune. Jõuluvana tantsis koos lastega ja jagas kingitusi. Pidu oleks küll peaaegu ära jäänud, sest kuri härjapõlvlane oli solvunud, et teda peole ei kutsutud. Ta varastas Une-Mati liivasahvrist talveune ning tahtis  jõuluvana jaanipäevani magama panna. Õnneks suutsid lapsed ikka jõuluvana üles äratada ja pidu ei jäänud ära.

Pärast laste pidusid oli meil  väike istumine  oma isikliku jõuluvanaga. Meie majas on nii vähe töötajaid, et oleme nagu üks pere, kes mahub kenasti ümmarguse laua taha. Igaüks võttis midagi suupärast kaasa ja jõululaud sai väga uhke.

Homme tuleb jälle kokku minu suur pere ja ma usun, et meil on sama vahva  nagu  igal aastal.

Soovin, et te kõik saaksite pikalt nautida neid hetki, kus kõik on  hästi mõtlemata sellele, et  vahel tuleb heaolu eest ka kallist hinda maksta. Mõne elu kulgeb siin ilmas nagu sõit Ameerika mägedel, aga teine liigub rutiinse aeglusega vooluga kaasa. Igaüks meist peab ise  selle üles leidma, sest täna on veel täna, aga homme on juba kõik uus.

Ilusat jõuluaega koos kallitega.