pühapäev, 14. märts 2021

Lõpus oleme kõik võrdsed.

Albert Schweitzer on öelnud, et niikaua kuni inimene elab meie südames, on ta elus. Surm on  möödapääsmatu, aga  tavaliselt me ei mõtle sellest, sest  tahame loota, et ta on ikka veel kaugel.

 Mõni aeg  tagasi kirjutasin FB oma lapsepõlve sõbrannaga. Ta oli just raske operatsiooni läbi teinud ja taastus sellest.


Tundes mind, siis umbrohi ei hävine. Kõik ei sünni lilleks linna, mõni maltsaks maalegi. No oleme ju igavesed igivanad sitakad, oli ikka jube vahva aeg. Tead kui tihti seda aega meenutan.

🥰

Siis ma veel ei teadnud, et need jäävadki viimasteks kirjaridadeks minule.

Imetlesin ta positiivsust ja rõõmsameelsust. Ega see taastumine kerge olnud, aga ta ei löönud käega ja  ütles, et kõigest saab üle. Muidugi oli tal toeks ta suur pere,aga  kõige suurem töö oli ikka tema enda teha.

Meil oli väga imeline lapsepõlv. Vanaemad elasid kõrvuti taludes ja meie veetsime koos kõik päevad. Tagantjärele mõeldes oli  see ikka ilus aeg. Meil polnud kunagi igav ja alati olid vahvad tegevused  ning ettevõtmised. Isegi kolhoosipõllul tööd tehes oli meil väga lõbus. Sügisel linna tulles jätkus meie sõprus.

Eile avastasin Fb sellise kirja.

 Kui Te seda postitust loete, siis on see sõnum juba edasi antud minu pere poolt, sest lahkusin Taevastele radadele täna hommikul kl 6.50. Suutsin võidelda läbi elu paljude erinevate haigustega, kuid praegusele pandeemiale enam tervis vastu ei pidanud. Olge kõik hoitud ja jääge mind ikka mäletama, kui positiivset ja rõõmsameelset kaaslast! Kuigi tänases olukorras toimub minu ärasaatmine vaid kitsas pereringis, siis tean, et olete mõtetes minuga ja valvan Teid edasi kõrgelt Taevast! Olge positiivsed, minul on nüüd hea ja rahulik.

Alguses mõtlesin, et see on mingi tüng. Kirja lõpus on kindlasti need read, et ma tahan nüüd näha, kes selle lõpuni loevad ja kes minust tõeliselt hoolivad.... Kahjuks see polnud nii.



Minu soov on isekas. Ma sooviksin, et oleksid veel siin. Ei tahakski muud kui keegi või miski ärataks sind  jälle elule, et me märkaks kui väärtuslik on iga minut ja kui palju sellesse mahub. Süda on kurb, aga ma olen tänulik, et sa olid mu elus olemas.

kolmapäev, 3. veebruar 2021

Andeks kas teil on veel ruumi...

 Meil vähemalt on küll kõik juba lund täis ja iga päev läheb paigutamisega järjest keerulisemaks. 

Elame nagu muinasjutus. Maja tagant aeda minnes jõuad risteele. Esimene tee viib kasvuhoone juurde, teine õunapuu juurde, millel  ripuvad  lindude söögimajad ja kolmas biojäätmete  konteineri juurde. Tänasest õhtust lisandus veel neljas rada, mis viib plekitöökotta. Rajalt kõrvale ei tohi astuda, sest siis oled üle põlve hanges.  Detsembri lõpus ei  uskunud enam üldse, et veel lund tuleb  ja olin sellega ka leppinud. Lootsin, et saan talve läbi rattaga sõita nagu eelmisel aastal. 

Minu hommik algabki rookimisega, siis 2 km läbi lume tööle ja õhtul algab kõik otsast peale.  Siiamaani  ei kurda  ja tüdinenud pole veel ka. Kõik  on nii ilus, puhas ja säravvalge ning kõigest hoolimata on tunda ka kevadehõngu. Linnud laulavad valjemini ja pisut  teismoodi ning hommikud on imeliselt  valged.

Saanisõit sai ka tehtud. Soovitan aeg kinni panna ja minna Saue valda, Hingu külla, Kalaoja tallu. Vastu võtab lahke pererahvas. Seal on palju loomi. Hobuseid ja ponisid, eesel Pedro.  Kõik on väga sõbralikud ja rahulikud. Uudishimulikud ka. Tulevad kohe vaatama. Võtsime  külakostiks kaasa  pisut porgandeid ja õunu  Perenaise loal saime jagada. Reesõit oli uhke tori tõugu täku Analoogiga. 





 



 


pühapäev, 10. jaanuar 2021

Talv.


Tundub, et külmalaine vist ikka tuleb. Missy tegi endale sooja pesa juba valmis.

Mukri rabas

 Praegu on  väljas  haruldased talveilmad ja patt oleks toas passida. Otsustasime Mukri raba üle vaadata. 

Olin sellest palju kuulnud, aga näinud veel polnud. Seda raba peetakse üheks vanemaks sooks  ja seal on tõesti, mida vaadata. Imeline loodus, veesilmad ja isegi rabajärv, kus saab ujuda.  Tütar oleks võinud muidugi ära proovida, sest tema harrastab talisuplust, aga jätis seekord vahele.

Rahvast oli päris palju, sest ilm oli  imeline. Kõik puud olid nagu pitsiga kaetud ja isegi päike tuli vahepeal piiluma. Inimesed olid  heatujulised, tervitasid ja naeratasid. Olen ennegi tähele pannud, et terviseradadel on kõik hoopis teistmoodi kui kiires elutempos. Kõigil on aega ja naudivad täiega. Täiesti võõrad inimesed tulevad juttu ajama.


 


 







Keset raba  asub  võimas vaatetorn. Sealt saab imelise vaate üle terve raba. Kuidagi ei saanud jätta ütlemata selle klassikalise lause. 
"Nii ilus."

Loodan, et lund jätkub ka järgmiseks nädalavahetuseks. Eelmise aasta reesõit on veel tegemata ja kui hästi läheb, siis saab ka sellega ühele poole.