Looduslik tasakaal.

Mõned päevad tagasi jagati nõmmekate grupis  videot, kus nastik kugistas konna alla. Ma ei suutnud seda vaadata. Saan aru küll, et tegemist on loodusliku valikuga ja olelusvõitlusega, aga ikkagi oli konnast nii kahju. Ta nägi  oma elu eest võitlemisega kõvasti vaeva ja ilmselt mina oleksin ta ära päästnud. Lõpuni seda filmida poleks küll suutnud. Saan aru, et ka nastik tahab süüa, aga sedasi elusalt tagajalgadest peale hakates on kuidagi julm.

Õhtul grillisime mehega liha. Liha keerates tulid mõtted, et ilmselt seesama notsu oleks ka tahtnud elada ja rõõmsalt oma päevi nautida. Samal hetkel lendas aialauale suur sitikas. Tal oli nii suur hoog sees, et ei saanud enne pidama kui põrutas peaga vastu lillepotti ja maandus tagurpidi lauale. Vaatasime tükk aega pealt kuidas ta jalgu siputas, ennast ringiratast keerutas ja kõva põrinat tegi. Ise ta ilmselt niipea polekski sealt lendu saanud. Aitasin ta õigetpidi ja enne ta lendu jõudsin veel mõelda, et olgu sul ka hea päev. Samal hetkel tuli lennates musträstas ja sinna mu ilus suur sitikas kaduski. Jah selline on elu. Ainult üks hetk ja kõik ongi otsas. 

Õnneks on praegu nii ilus aeg. Viimased tulbid näitavad veel enda ilu ja kohe on algamas liiliate aeg. Ja need sirelid. Milline aroom ja õisi on nii palju, et lehed ei paista väljagi.