teisipäev, 31. detsember 2013


Kui aastaring saab täis,
sa oled veidikene vanem.
Ehk oled tänaseks ka veidikene parem?
On elu leebemaks ja lahkemaks sind muutnud?
Kas oled kurjast heaga läbi tulla suutnud?
Mis jälgi jätsid selle aasta teile?
Mis oli sinust kasu endale? Ja meile?
Sa süütad küünlad.
Vaatad enda sisse.
Ja sulad jälle uue tulemisse.
Ma soovin kõikidele kodu.
soovin rahu.
Neid soove liites soovin kodurahu.

(Ave Alavainu)

pühapäev, 29. detsember 2013



 Vahva pühapäev.

Üle nädala kodus laisklemist ja pühade pidamist oli päris ära tüüdanud. Mul oli hea meel kui mu vanem poeg tegi ettepaneku midagi põnevat ette võtta.
Sõitsime Ellamaa lähedale asuvasse Valgejärve matkarajale.
Alustasime muidugi kalapüügiga. Näkkas ka kahel korral, aga kaladest hakkas kahju ja mõlemad sai kenasti vette tagasi lastud. Tegelikult polnudki meie eesmärk mingit saaki saada, lihtsalt sportlikust huvist sai proovitud.
Üks vene mees tuli ka uudistama ja õpetama. Ta pidas meid vist päris nõdrameelseteks, et me kalad vette tagasi viskasime, aga meil oli niigi lõbus.
Mees kasutas vahepeal juhust ja toppis kõik puud, mis olid lõkke tegemiseks kohale toodud oma autosse ja sõitis minema.Lõkke tegemine jäi meil seega ära ja läksime hoopis matkarada uudistama.
Polnudki päris  tüüpiline rabarada, mida ma olin harjunud nägema, vaid vaheldusrikas ja üsnagi omapärane.
Vahepeal tuli minna mööda laudteed, kus kahele poole jäid lubjajärved, kõrvemaalikud voored ja soomets.


Keset metsa oli suur telk, kus oli olemas kõik söögitegemiseks vajalikud nõud ja  tulease ning küpsetusrest.Isegi küttepuud olid võrguga valmis pandud.

Leidsime ka kellegi suured hambad ja see tõi mulle meelde, et homme pean oma hambaarstile helistama.
Edasi nägime imelikku ehitist ja see nägi välja nagu labürint. Polnud kuulnudki, et 19 sajandil püüti nii hunte
Siin oli meie matka kõige kõhedam koht. 2 väikest puust onnikest naridega ja ümberringi suur tühi soine väli.
Muud polnud kuulda kui ainult vareste kurjakuulutavat kraaksumist ja oli selline tunne, et kohe, kohe ühineb meiega Metsamoor oma koledate poegade Mõhu ning Tõlpaga.




6, 5 km pikkune matkarada sai edukalt läbitud. Mu põlv pidas kenasti vastu ja homme saan rõõmsalt jälle oma igapäevast tööd tegema hakata.

reede, 27. detsember 2013


 https://www.dropbox.com/s/zqu028olfx8pmd4/cup_song_short.avi



Tundub, et mõni on meie peres päris andekas.Video pole just kõige parem, aga laulab siis mu kõige vanem lapselaps.
Jõulud on selleks aastaks siis jälle möödas.
Natuke teistsugused kui igal aastal.
Ilma külma ja valge lumeta.
Lisandunud on uus pereliige.
Muidu oleme ikka kõik samasugused, rõõmsad, ühtehoidvad ja täis tegutsemistahet.
Olime ilmselt kõik head lapsed olnud, sest jõuluvana oli toonud nii palju kingitusi, et kuuse alla ei mahtunud äragi.
 Järgmisel aastal tuleb suurem kuusk tuua.
Uskumatu, et kõik minu 4 last on äkki  nii suureks saanud ja üle pea kasvanud.              










Ütlesin Joosepile, et mul pole temast ühtegi pilti kuuse all.
Ta parandas kohe selle vea.  :D
Nüüd on mul pilt Joosepist kuuse all.

kolmapäev, 25. detsember 2013


Endamisi.
Kas uskuda seda, mida me ei näe või mõelda, et see ainult tundus meile nii?
Vahel on selline tunne, et seisad pimeda ja sügava kuristiku serval ja otsid silda, mis viiks teisele kaldale.
Me suudame leppida oma kaotustega, me võime sellest isegi õppida, kuid me oleme selle läbi täielikult muutunud ning meie elu on läinud hoopis teistsuguseks.
Otsida iseennast, seda sädet, mille nimel elada ja pingutada.
Mälestused, olgu need siis head või halvad võivad uusi valupuhanguid esile kutsuda. Eriti raske on olla just jõulude ajal sellest hoolimata, et su elus on jälle kõik olemas ja midagi enamat ei oskaks tahtagi.
 Meel on muutlik. Oled tohutult õnnelik ja teisel hetkel on kogu maailm tume ja kurb. Ja nii sa siis kõigud ühest äärmusest teise leidmata seda rahu ja tasakaalu.
Las ma siis seisan veel hetke lahkuva aasta  ja minevikku sulgeva ukse vahel. Aga ainult hetke... kartes sinna tagasi joosta.



esmaspäev, 23. detsember 2013


Motoorne rahutus.




Kui mu põlv 2 nädalat tagasi  valutama hakkas, siis ei võtnud ma seda veel tõsiselt.
Proovisin kõiki koduseid vahendeid ja lohutasin ennast sellega, et  kui inimesel midagi ei valuta, siis on ta surnud. Tundus küll, et mida edasi, siis seda rohkem ma ikka elus olin. Issand küll, lõppude lõpuks olen ju vanainimene ja olekski imelik kui midagi ei valutaks. Siiamaani olingi  kapanud hommikust õhtuni nagu noor hirv ja pole kunagi miskit häda olnud. Tegi ikka hinge täis küll, et nii palju oleks vaja teha, aga ühe põlve pärast pidin kogu aeg valima, mida saan ja mida mitte. Kaua sa ikka jaksad diivanil lebotada ja sokke kududa.
Nädal aega käisin longates ringi ja lootsin, et ise tulnud küll läheb ka ise üle, aga võta näpust. Viimaks jõudsin ikkagi arsti juurde. Lonkasin läbi rõntgeni, andsin analüüsid ja saingi vastuse, mis mind vaevab.
Arst andis retsepti ja ettekirjutused edaspidiseks eluks. Kodus juhendit uurides sain päris kõvasti naerda. Kui inimene oma hädade üle veel naerda jaksab, siis järelikult pole kõik veel kadunud.
Söö rohkesti puu-ja juurvilju.
Kui sul valutab parem põlv, siis võta abivahend vasakusse kätte, et koormus ühtlaselt jaguneks.
Muretse endale jalgratas, et säilitada liigese liikuvust.
Mina, kes ma olen võimeline unustama liha ja sööma ainult puu-ja köögivilju.
Mina, kellel täitus hiljuti just 6000 km jalgrattaga sõites.
Ainult üks punkt on mul täitmata.Vajan keppi. :D

laupäev, 14. detsember 2013



Kriibib.




Öeldakse, et oma hirmudest peame me üle olema, sest see on ainus võimalus elus edasiminekuks. 

Vahel kardan ma isegi mõelda, sest mu mõtted kipuvad täide minema. Mõtlen millegi peale ja just nii lähebki. See on päris hirmuäratav. Olen paljusid asju elus ette näinud ja sugugi mitte ainult positiivseid. 
Sa tuled ikka ja jälle. Ootamatult. Ilma teatamata, helistamata seisad äkki mu esikus. Vaatad mind oma siniste silmadega ja küsid.  Ometigi tead sa vastuseid, minu hirme, aga küsid ikkagi. Tuled alati just siis  kui ma sind enam oodatagi ei oska.

teisipäev, 3. detsember 2013


Su nägu kõlab tuttavalt.

Eelmisel aastal samal ajal olin ma täiesti veendunud, et see on mu lasteaias töötamise viimane aasta ja hiljemalt suvel olen ma juba uuel töökohal.
Olin täiesti kindel, et viimast korda olen selles lasteaias päkapikk, kes avab jõuluhooaja.
Viimasele korrale mõeldes sai rohkem ulakusi tehtud ja lapsi narritatud ning naerutatud.
Oli selline kerge ja viimase korra tunne.
Nüüd aasta hiljem pean oma sõnu sööma. Midagi pole muutunud.
Lahkus Neiud ärevil ja saabus  Päkapikk.
Just nagu kõik need 21 aastat, mis ma siin töötanud olen.

pühapäev, 1. detsember 2013




Lase lahti....Kas liiga lihtne?... Lihtsalt suurepärane meeldetuletus.