neljapäev, 28. oktoober 2010









See oli 15 aasta eest.



Neljapäev 28 oktoober 2010 17.26


Uskumatu ,kuidas aeg lendab.Minu väike daddy girl sai juba 15 aastaseks.Natuke kurb on ja kahju ka ,et pesamuna nii kiiresti kasvab ,aga ega aega ei saa peatada.
Sellel korral otsustas ta sünnipäeva kodus pidada.Ruumipuudust meil ju pole ja kurje naabreid ei pea ka kartma.Külaliste arvuks saigi sama palju kui vanust.
Vendadele tehti varakult selgeks ,et väga teretulnud nad sellel päeval pole. Minule otseselt mõista ei antud ,aga tark inimene saab ise aru ja ega ma väga ei kippunudki 2 päeva koos teismelistega veetma.
Enne minekut nägin veel ,kuidas klassivennad tulid suure kimbu roosidega ja minu laps sai kuumad kallid.See pilt jäigi mul silmade ette,kui astusin pimedasse sügisesse.Millegipärast hakkas mul kurb.
Oma 15 aastast sünnipäeva mäletan päris hästi.See oligi esimene sünnipäev ,kuhu olin kutsunud ka poisid.15 eluaasta sai minu elus pöördepunktiks ,kus lapsepõlvega sai hüvasti jäetud ja algas tõsisem elu.Sellel aastal tuli minu ellu ka esimene armastus ,mis jäigi viimaseks tõeliseks.
Mäletan ,et ema istus magamistoas ja kudus sokke.Ei teagi kui palju ta neid sellel ööl valmis kudus .Küllap ta oli ikka päris ärevil.Salaja sai ka natuke veini proovitud.Siis oli see hea "pillimehe" vein.Küllap oli see poiste poolt kaasa toodud sest minu emal olid oma kindlad kasvatuse printsiibid.Aga sünnipäev oli vahva ja rahumeelne.Ema süda jäi igatahes rahule.
Teisel päeval koju jõudes õnneks kahjustusi ei hakanud silma.Enam -vähem oli kõik koristatud ka ,ainult mõned külalised olid veel kohapeal.Külmutuskapp oli küll nii tühjaks söödud ,et isegi hiired oleksid nälga jäänud.Tundub ,et söögid said ülearu maitsvad.

Pildil on minu pesamuna umbes pool tundi vana.Mina polnud siis veel palatisse jõudnudki ja isa küsis alati ,kellega ta veetis oma esimesed tunnid.Sellest oligi nende vahel eriline side.





kolmapäev, 20. oktoober 2010






Kes ütles ,et naised on õrnem sugu.



Kolmapäev 20 oktoober 2010 14.50


Suur tuul oli meie lasteaia lipu männi okste külge sõlminud.Vaatasime seda abitult mitu päeva pealt suutmata midagi teha.Redeliga ei saanud ronida ja masti ei saanud ka alla võtta.
Iga päev käib lasteaias 100 last.Ükski isa ega vanaisa ei pakkunud abi.Kõik kehitasid õlgu ja kiirustasid minema.Kus häda kõige suurem ,seal abi kõige lähem.Meie oma õpetaja,mitte just enam esimeses noorusest ,vaid ikka sealt nõuka ajast ,nagu me kõik , organiseeris tõstuki ning ronis ise korvi.
Lastel jäi lausa söömine imestusest pooleli ,kui tuttavat tädi kõrgel akna taga nägid.Vapper õpetaja sõlmis lahti lipu ,saagis kõige lähemal olevad oksad ja tegutses osavalt ka oksakääridega.
Naeratades laskus ta sujuvalt jälle alla maa peale.Töö kiire ja korralik.

neljapäev, 14. oktoober 2010





Midagi pole muutunud.


Neljapäev 14.oktoober 2010.18.20


Helistas mu töökaaslane ja palus mul hommikul enda asemel tööle tulla.Sain kohe häälest aru ,et midagi oli juhtunud.Kuna ta ei olnud väga jutukas ,otsustasin oodata kuni ta tööle jõuab.
Oligi pahasti.Ta sai rinnavähi diagnoosi ja saatekirja onkoloogiasse.Muidugi ei võetud teda kohe vastu ja esimene arstiaeg oli täpselt nädala pärast.Loomulikult ei ole see meeldiv ootamine.Terve nädal muretsemist ja teadmatust mis edasi saab.
Püüdsin teda igati lohutada ja lõpuks rääkisin oma loo ,mis minuga oli juhtunud üle 10 -ne aasta tagasi.
Sain samuti vähi diagnoosi ja arst arvas ,et ega ma üle poole aasta ei elagi.Alguses oli see ikka paras šokk.Aga tasapisi harjusin selle mõttega.Muidugi ei saanud ma aru miks mind kohe onkoloogiasse ei saadetud ,vaid Magdaleena haiglas igasuguseid analüüse võeti.Iga kord kuulsin kui halvasti kõik on ja ,et midagi pole enam teha.Arst arvas veel ,et eks mul ole vanust ka parasjagu.Olin siis 40.
Hakkasin oma pere elu korraldama.Kõige suurem mure oligi mehe pärast.Olime nii kokkukasvanud .Vanematel lastel olid juba omad pered ,aga pesamuna oli alles neljane.Leppisin sõbrannaga kokku ,et tema käib korra kuus vaatamas ,kuidas mu mehel lastega läheb ja vaatab vähemalt mu noorema riided ja kapid üle.Asjad korraldatud ,olingi valmis surema.Võtsin kaalust alla ja kellelgi polnud kahtlust ,et mul on kohe minek.
Viimaks saadeti mind veel viimasele uuringule Keskhaiglasse ja sealne arst küsis imestades ,kes mulle niisuguse diagnoosi on pannud.Tema ei näinud mitte midagi.
Alguses ei suutnud ma seda muidugi uskuda ja siis olin pettunud sest mul oli ju kõik korraldatud.Mees rääkis hiljem ,kuidas tema polnud suutnud terve see aeg töötada.Käed värisesid.Ta oli nimelt plekksepp.Öösiti oli voodis ainult mõelnud ,kuidas edasi.
Mõtlesin korra isegi asi kohtusse anda ,aga mu klassiõest advokaat arvas ,et arstidel on ringkaitse ja ega ma ei võida midagi.Seda lugu rääkides ,andsin töökaaslasele lootust ,et temaga võib sama moodi minna.Ausalt õeldes ega ma seda ju ise ei uskunud.Ei saa ju 2 korda järjest õnneks minna.
Aga sai.Oligi järjekordne arstide apsakas.Ainult sellest teisest ,kes terveks tunnistati ,on kahju.Ta kaotab liiga palju kallist aega.







laupäev, 9. oktoober 2010




Puud
el on sünnipäev sügisel...



Laupäev 09 oktoober.2010.17.50


Tegin nagu ikka kell 7 silmad lahti.Väljas oli veel hämar. Täna pidi olema viimane ilus ilm.Järgmiseks nädalaks lubati juba lörtsi .Jõin kiiresti oma hommikukohvi ja hüppasin punase ratta selga.Tänavad olid inimtühjad.Küllap kõik veel magasid oma töönädala väsimu
st välja.
Võtsin suuna Glehni lossi pargi poole.Polnudki siin kaua aega käinud. Kevadel käisin ikka igal õhtul kihutamas , aga nüüd oli pikk vahe sisse tulnud.Mulle meeldivad mäed.Eriti just see suur mägi ,mis Tähetorni juurest alla läheb.Nii mõnus on kui tuul tuhiseb kõrvus ja sa saad enneolematu hoo sisse.Ainult pidurid peavad korras olema sest sõit lõppeb tavaliselt punase fooritule ees.

Siin ei olnud midagi muutunud. Krokodill oli endisel kohal ja Kalevopoeg hoidis samuti hoolsalt oma mõõka.Mõni küll ütleb ta kohta Sarvik ,aga minu silmis on ikka Kalevipoeg.Ainult puud olid saanud pidurüüd selga.Tegelikult on sügis võrratu aastaaeg. Nii palju värve ja silmailu. Sõitsin läbi ka Nõmme turult.Vana turuhoone oli jõudsalt edenenud.Varsti algavad ilmselt sisetööd.Tegelikult võibolla on usinad töömehed seal sees juba ammu ametis.Hea on mõelda et minu pisike annetus on ka kuskil seal mingi väikese kruvina paigas.Polikliinik seeeest nägi välja just nagu tondiloss.Tühjadest aknakoobastest vaatasid vastu narmendavad laed.Kole ja troostitu vaatepilt.
Koju jõudes võtsin ette oma aia. Mõnus oli lehti riisuda.Ilm oli ju nii ilus päikeseline.Ja siis ma veel küpsetasin hullult .Ei teagi mis tuhin mind tabas. Pojad ju sõidavad mõlemad varavalges Türki . Huvitav kes need marineeritud räimed ,kapsapirukad ja karbonaadi küll ära sööb. 10 päeva vaikust ja korda minu majas. Ei suuda isegi uskuda.

teisipäev, 5. oktoober 2010





Nii vähe on õnneks vaja vol 2


Kui ma peale lõunat lasteaeda tagasi jõudsin ,siis ootasid meid uued üllatused.Lapsed olid koos vanematega tordid valmistanud.Seda missugune kord rühmatubades valitses ,ma parem ei hakka kirjutamagi.Igatahes magamistuppa sisse ei pääsenud.Vanemad olid õnnelikud
,et nad said peaaegu hakkama.Lapsed olid muidugi kavalad.Kui meid enam silmapiiril ei olnud .kasutasid nad olukorda täielikult ära.Polnud enam ühtegi reeglit.Kõik oli lubatud.
Emad tõatasid pühalikult ,et lasteaia õpetajat ei saa neist mitte ühestki ja ometigi oli neid 5.