Neljapäev, 14. oktoober 2010





Midagi pole muutunud.


Neljapäev 14.oktoober 2010.18.20


Helistas mu töökaaslane ja palus mul hommikul enda asemel tööle tulla.Sain kohe häälest aru ,et midagi oli juhtunud.Kuna ta ei olnud väga jutukas ,otsustasin oodata kuni ta tööle jõuab.
Oligi pahasti.Ta sai rinnavähi diagnoosi ja saatekirja onkoloogiasse.Muidugi ei võetud teda kohe vastu ja esimene arstiaeg oli täpselt nädala pärast.Loomulikult ei ole see meeldiv ootamine.Terve nädal muretsemist ja teadmatust mis edasi saab.
Püüdsin teda igati lohutada ja lõpuks rääkisin oma loo ,mis minuga oli juhtunud üle 10 -ne aasta tagasi.
Sain samuti vähi diagnoosi ja arst arvas ,et ega ma üle poole aasta ei elagi.Alguses oli see ikka paras šokk.Aga tasapisi harjusin selle mõttega.Muidugi ei saanud ma aru miks mind kohe onkoloogiasse ei saadetud ,vaid Magdaleena haiglas igasuguseid analüüse võeti.Iga kord kuulsin kui halvasti kõik on ja ,et midagi pole enam teha.Arst arvas veel ,et eks mul ole vanust ka parasjagu.Olin siis 40.
Hakkasin oma pere elu korraldama.Kõige suurem mure oligi mehe pärast.Olime nii kokkukasvanud .Vanematel lastel olid juba omad pered ,aga pesamuna oli alles neljane.Leppisin sõbrannaga kokku ,et tema käib korra kuus vaatamas ,kuidas mu mehel lastega läheb ja vaatab vähemalt mu noorema riided ja kapid üle.Asjad korraldatud ,olingi valmis surema.Võtsin kaalust alla ja kellelgi polnud kahtlust ,et mul on kohe minek.
Viimaks saadeti mind veel viimasele uuringule Keskhaiglasse ja sealne arst küsis imestades ,kes mulle niisuguse diagnoosi on pannud.Tema ei näinud mitte midagi.
Alguses ei suutnud ma seda muidugi uskuda ja siis olin pettunud sest mul oli ju kõik korraldatud.Mees rääkis hiljem ,kuidas tema polnud suutnud terve see aeg töötada.Käed värisesid.Ta oli nimelt plekksepp.Öösiti oli voodis ainult mõelnud ,kuidas edasi.
Mõtlesin korra isegi asi kohtusse anda ,aga mu klassiõest advokaat arvas ,et arstidel on ringkaitse ja ega ma ei võida midagi.Seda lugu rääkides ,andsin töökaaslasele lootust ,et temaga võib sama moodi minna.Ausalt õeldes ega ma seda ju ise ei uskunud.Ei saa ju 2 korda järjest õnneks minna.
Aga sai.Oligi järjekordne arstide apsakas.Ainult sellest teisest ,kes terveks tunnistati ,on kahju.Ta kaotab liiga palju kallist aega.







5 kommentaari:

  1. Täitsa lõpp, mis lugu!
    Ei tahaks kuidagi ise läbi kogeda...
    Üleüldse, kui kunagi minek on, tahaks minna silmapilkselt. Muidu oleks liiga kahju.

    VastaKustuta
  2. Mul oli see tegelikult teine kord juba.Kui ma oma 3-dat last sünnitasin ,siis arstid kandsid ka minu ja lapse juba maha ja ma käisin pool aastat pärast seda nende tegemata tööd lappimas.
    Aga kui ükskord minek ,siis tahaks tõesti nii minna ,et poleks kellegile koormaks ja kasvõi une pealt.

    VastaKustuta
  3. Selline viga on ikka hirmus küll. Aga teisest küljest ju ikka tore ka, et tegelikult midagi polnudki. :)

    VastaKustuta
  4. See on muidugi kõige tähtsam ,aga inimest ei tunne enam ära.Ta on tööl närviline ja nutab iga väikese asja peale.Arste ta muidugi ei usalda enam tükk aega.

    VastaKustuta
  5. Oijah. Tuttav tunne. Mul muidugi diagnoosiga päris puusse ei pandud, aga surmahirm aeti peale küll ja testament sai ka ära tehtud. Neli ja pool aastat hiljem ikka elus ja siban rõõmsalt ringi. Loodetavasti veel pikka aega.

    VastaKustuta