Laupäev, 29. juuni 2013


Kaks ei jää kolmandata.

 Esmaspäeva hilisõhtul   rattaga sõitma minnes ei uskunud ma isegi, et jalutan 15 km. ratas käekõrval läbi öise Nõmme koju. Peast käis küll korra läbi, et kell on nii palju, homme tööpäev, koduni pikk maa  ja mis siis, kui  rattaga midagi juhtub?  Ei tohi endale ikka kurja kaela tõmmata, sest minu mõtted läksidki täide.
Öö oli aga soe ja ma olen alati Nõmmet turvaliseks pidanud. Pealegi ei muretsenud minu pärast mitte keegi, sest ma olen ennegi öösel sõitmas käinud.
Õnneks on remonditöökoda  kohe mu lasteaia kõrval ja hommikul tööle minnes viisin ratta remonti. Õhtul koju sõites tundus lenks kuidagi naljakas ja raske oli keerata. Ei uskunud oma silmi, kui avastasin, et ka esimene rehv  hakkas tühjaks minema. Töökoda oli veel lahti ja viisin ratta uuesti remonti. Lasin ka välisrehvi ära vahetada, sest see oli ka juba parajalt kulunud.
Täna hommikul Nõmme turule sõites oli süda rahul, sest teadsin, et midagi ei saa enam lihtsalt juhtuda. Kolm on kohtuseadus ja ega minagi sellest ei pääsenud. Ajas kõva häälega vanduma, kui tagumine rehv jälle silmnähtavalt kahanema hakkas. Kujutasin juba ette, kuidas ma pean jälle jala koju tagasi kiirustama, sest  2 tunni pärast pidin  Klooga rannas tööl olema. Viimasel hetkel tuli meelde, et  Nõmmel ju ka töökoda. Kümne minutiga oli mul järjekordne rehv alla pandud. Ühe nädala jooksul 3 korda rehvi vahetamas käia on ikka liig, mis liig.
Ei tea kas ma peaksin nüüd igaks juhuks hakkama tagavara ratast kaasas kandma?

Kolmapäev, 19. juuni 2013



Et uus saaks alguse...

Pisarad hakkasid jooksma juba enne, kui ma koolimajja jõudsin. Ma ei teagi,  kas mind ajas rohkem nutma see, et  üks ilus noor inimene lõpetas jälle ühe etapi oma elus, et edasi minna või minu lapse laul sellel aktusel. Ma peaks sellega juba harjunud olema, aga iga kord kuulan jälle silmad pärani ja suu ammuli.
Mõtlesin just, et mis näo oleks ta isa teinud nüüd, peaaegu 6 aastat hiljem, nähes oma noorimat järeltulijat. Vaevalt oleks ta selles pikas sihvakas neius oma väikest rõõmurulli ära tundnud.
Aeg kaob nii kiiresti...

Laupäev, 15. juuni 2013


Tervisi teisest ilmast.

Imestasin alles mõni päev tagasi, kuidas on suvel võimalik haigeks jääda. Nüüd ma tean, et see on võimalik ja alles mõned tunnid tunnen ennast jälle inimesena. 4 ööd- päeva kannatada lakkamatut peavalu on kohutav. Selline tunne oli, et  rähn Woody ehitab mulle pähe pesa. Terve pea vasak pool oli nii valus, et ei saanud puudutadagi, juuste kammimisest rääkimata. Käisin ringi soe mohäärist müts peas, aga kasu polnud  mitte millestki. Valu ei võtnud  ära ka kahed rohud, mis arst mulle  kirjutas. Hea ei olnud ei pikali ega püsti ning  2 ööd ei suutnud valu pärast magada.  Millegipärast ei olnud ka väsinud.
Helistasin pereõele, et ta mulle valu vastu mingi retsepti kirjutaks, aga tema kutsus mu kohe kohale hoolimata sellest, et oli imikute päev.
Kontroll oli päris põhjalik. Pidin põsed punni ajama, silmi kinni-lahti tegema, kulmusid kergitama, uuris igemeid ja hambaid ning lõpuks ka kurku ja kõrvu. Kõrvapõletik oli alles algstaadiumis, kuigi kõrv oligi esimene mure, mille pärast ma  helistasin. Pereõde oli minu sümptomite järgi alguses kahtlustanud, et mul võib isegi insult olla. Mina ei võtnud siis asja veel nii traagiliselt. Arvasin lihtsalt kerge külmetus, mis kohe üle läheb ja  ei tahtnud haiguslehtegi.
Eks ma ise olen süüdi ka, et ma selle haiguse sain. Tellisin 5 ruumi kuivi saetud, lõhutud puid ja tahtsin need kohe keldrisse laduda. Kell oli juba päris palju ja kui lõpetasin, siis oli öö  käes. Enne lõppu jõudis tütar koju ja tema viskas siis luugist viimased puud sisse ja mina ronisin märja nahaga alla keldrisse puid laduma. Ülevalt kedriluugist see  tuuletõmbus mu  kätte saigi. Öösel hakkas esimest korda kõrv valutama ja siis kohe ka pea.
Neli päeva peavaluga on päris ränk. Võtsin täna öösel veel killukese mehe unerohust, et natukenegi magada, aga ilmselt oli viga. Magasin ainult jupiti ja nägin kohutavaid unenägusid. Ärkasin ikkagi  valu pärast üles ja und enam ei tulnudki.. Lisaks valule oli hommikul  veel uimasus ja tasakaaluhäired. Nagu sellest veel vähe oleks  jooksid mu silmad kõik need päevad sorinal vett. Ei aidanud silmatilgad ega kummelikompress. Silmad olid rullis, mis rullis.Peeglist vaatas vastu tundmatu naine.
Tundus, et arsti kirjutatud rohud mõjusid vastupidiselt. Uurisin netist, kuidas teised selle haigusega on toiminud ja üks kirjutas, et talle aitas Ibumax. Kaotada ponud midagi. Pool tundi peale tableti manustamist kadus valu nagu tina tuhka.  Järgi jäi ainult nõrkus ja jõuetus. Noorem poeg tõi mulle jõujooki. Nüüd mõned tunnid hiljem tunnen ennast just nii, nagu poleks kunagi haige olnudki.
Süda juba valutaski, kuidas homme Klooga-rannaga saab.

Kolmapäev, 12. juuni 2013



Vahel piisab nii vähesest.

Lasteaia lõpupeod on reeglina kujunenud pisut nukrateks ja pisaraterohkeks. Mul oli hea meel, et sellel aastal oli meie pidu kõigest hoolimata hoopis armas, naljakas ja rõõmurohke. Kõik sujus kuidagi endastmõistetavalt hästi ja kõik olid heas tujus ning rõõmsad. Võib-olla oli see tingitud ka sellest, et mu paarilised olid mõlemad haiged, tööd sai natuke rohkem tehtud ja viimastel päevadel oli selline tunne, et ei jõua kõigega õigeks ajaks valmis ning ei olnudki aega mõelda, et need lapsed, kes täna siin peol on, on tulevased koolilapsed ja lasteaeda pole neil tulevikus enam asja.
Täna aga, kui üks vanaema tuli meid tänama ja ta tegi seda nii südamlikult, läks meel kurvaks. Ma tean, et ta mõtles oma iga sõna tõsiselt. Eks me oleme ta lapselapsega omajagu ka vaeva näinud, sest ta on meil paras rõõvlitütar Ronja, kellele ei ole ükski puu liiga kõrge ja miski ületamatu, aga  samas ei saa me ka unustada, et iga laps on omamoodi isiksus, kellel on oma mina olemas. Ei ole olemas halbu lapsi ja oma lastele soovime alati kõige paremat. Nii mõnigi lapse mure saab lahendatud, kui ka vanemad appi tulevad.
Just täna jõudiski  kohale, et need lapsed on meil siin viimaseid päevi ja varsti on siin kõik hoopis teistmoodi. Pisut  leevendab ehk see, et 11 last jäävad ju alles, aga natuke kurb on ikkagi.

Esmaspäev, 10. juuni 2013


Inimene õpib kogu elu..



Ma poleks iialgi uskunud, et tellides majale uut projekti, kus on kõik muudatused sees, tuleb kõige rohkem jama ja asjaajamist just kasvuhoone ja puuriidaga.
Minu kasvuhoone on nii omaette ja eemal naabermajadest, et tundus täiesti uskumatu, kui Linnavalitsus nõudis  naabrite kirjalikku luba, et ma võin ikka oma krundil tomateid kasvatada. Kõige kummalisem oli veel see, et kasvuhoonest pidi ka plaan olema. Ei aidanud ka mu jutt, et see on ju tavalisest ehituspoest ostetud ja plaan on ju ostes kaasas. Pealegi juba kolmas kasvuhoone ja hommepäev võib tuul selle  minema viia või talvel lumelaviini all otsa saada. Huvitav küll, kui ma tahan siis jälle uut, kas ma pean ka uue projekti tellima?
Tundub, et ma olen nüüd nii suur kurjategija, et isegi mupu tuli keset tööpäeva mu valdusi üle vaatama.
Tomatid aga ei lase ennast sellest häirida ja hakkavad tasapisi värvi muutma. Esimene tomat ei läinud sellel aastal siis mitte punaseks, vaid hoopis kollaseks.



Järgmine kõva pähkel, mis veel närida on, on minu puude varjualune. See koosneb korralikust plekk-katusest ja tugipostidest. Projektis siis nr. 12. Praegu on seal  all  juba 20  ruumi puid talve ootamas. Ohutusnõuete kohaselt tuli üle võõbata tulekindla vahendiga, aga need, mis kõige tuleohtlikumad on, on  just need küttepuud seal all. Kui ma need ka üle võõpan, millega ma siis katelt kütan?:D Varjualune  vajab samuti naabri kirjalikku luba. Inimesed, kes majas elavad, pole seaduslikud omanikud ja nende allkiri ei kehti. Omanikuks  on nende vanaema, kes elab Tartus tütre juures ja kelle tervis on väga vilets. Paar aastat tagasi käis ja oma maja vaatamas, aga juba siis oli  ta  ratastoolis. Ma arvan, et temal pole ammu enam sooja ega külma minu puuriidast. Vaevalt ta seda kunagi enam vaatamagi  tuleb,  sest see on siin 30 aastat olnud ja ta on seda näinud küll ja küll. Praegu on küll selline tunne, et kui need asjad korda saan, siis leitakse ikka veel midagi. Mul on ju ka korralik kompostikast. Plekist ja kaanega. Küllap järgmine etapp on selle projekt ja kindlasti ka naabrite luba, sest asub ju aianurgas.Mis sest, et naabrimees ehitas just alles hiljuti sinna vastu oma puudevarjualuse, mis ei anna minu omaga võrraeldagi.

Laupäev, 1. juuni 2013



Klooga mu arm.

Aastaga polnud  midagi muutunud. Selline tunne oli, et alustasime just  sealt, kust eelmisel aastal pooleli jäime. Tööülesanded ja inimesed ja need armsad väikesed palkmajad- kõik oli sama nagu eelmiselgi  suvel.  Ainult siis, kui alustasime, olid  maasikad juba valmis.
Lapsed on samasugused unustajad kui eelmiselgi aastal. Hulk varandust alustades telefonidest  ja riietest jäävad  jälle omanikku ootama. Sääsed olid ainult teistsugused kui minu koduaias. Sellised tumedamad ja masajalgsemad  ja hammustasid ka vihasemalt.