Vahel piisab nii vähesest.

Lasteaia lõpupeod on reeglina kujunenud pisut nukrateks ja pisaraterohkeks. Mul oli hea meel, et sellel aastal oli meie pidu kõigest hoolimata hoopis armas, naljakas ja rõõmurohke. Kõik sujus kuidagi endastmõistetavalt hästi ja kõik olid heas tujus ning rõõmsad. Võib-olla oli see tingitud ka sellest, et mu paarilised olid mõlemad haiged, tööd sai natuke rohkem tehtud ja viimastel päevadel oli selline tunne, et ei jõua kõigega õigeks ajaks valmis ning ei olnudki aega mõelda, et need lapsed, kes täna siin peol on, on tulevased koolilapsed ja lasteaeda pole neil tulevikus enam asja.
Täna aga, kui üks vanaema tuli meid tänama ja ta tegi seda nii südamlikult, läks meel kurvaks. Ma tean, et ta mõtles oma iga sõna tõsiselt. Eks me oleme ta lapselapsega omajagu ka vaeva näinud, sest ta on meil paras rõõvlitütar Ronja, kellele ei ole ükski puu liiga kõrge ja miski ületamatu, aga  samas ei saa me ka unustada, et iga laps on omamoodi isiksus, kellel on oma mina olemas. Ei ole olemas halbu lapsi ja oma lastele soovime alati kõige paremat. Nii mõnigi lapse mure saab lahendatud, kui ka vanemad appi tulevad.
Just täna jõudiski  kohale, et need lapsed on meil siin viimaseid päevi ja varsti on siin kõik hoopis teistmoodi. Pisut  leevendab ehk see, et 11 last jäävad ju alles, aga natuke kurb on ikkagi.