Laupäev, 26. veebruar 2011


Uus algus.

Laupäev 26 veebruar 2011.

Tunnen juba tükk aega südames kripeldamist. Mis muud, kui kevad trügib sinna vägisi sisse ja minu suur armastus jalgratas tahab vägisi oma selle aastast hooaega alustada. Päikest täna küll pole, aga selle eest ainult 5 kraadi külma. Paras aeg alustamiseks ja teeoludega tutvumiseks. Hea testida millised on teeolud siin Nõmme vahel. Valimised ju tulemas.
Loomulikult võtsin suuna Nõmme turu poole ja sattusin just SDE propaganda ohvriks. Käis suur nänni jagamine ja inimestele pakuti teed ja kringlit. Isegi Nõmme linnaosa vanem Rainer Vakra oli karkudega kohal. Ulatas mulle rohelise turukoti. Tänasin viisakalt ja vastasin, et see ei sobi kuidagi täna minu garderoobi juurde aksessuaariks. Nimelt olen täna lilla. Pealegi pole mind kerge ära osta. Valin just selle erakonna, keda tahan ja käsu peale ei tee ma ammugi midagi.
Koju jõudsin ikka tervete kontidega ja reipas tujus.

Neljapäev, 24. veebruar 2011




Seekord siis sedamoodi.

Neljapäev 24 veebruar 2011

Hoolimata sellest, et mu eilne hommik algas pika jalgsimatkaga - 26 kraadises pakases, üleni jääs kõnniteel ja pikali kukkumisest hoidis mind ainult mõte, et lumel pole varsti enam ühtegi valget kohta ja pole üldse meeldiv siia maha prantsatada. Kõik on kuidagi kollaseks muutunud. Sihtpunkti jõudes olin külmast nii olimetu, et enne kui üles sulasin ja uuesti tegutsemisvõimeline olin, kulus ikka tükk aega. Päeva teine pool oli hoopis meeldivam ja pidulikum.
Meie lasteaia traditsiooniks on saanud terve majaga Vabariigi sünnipäeva tähistamine koos piduliku lõunasöögiga. Loomulikult ka kõik meie lasteaia 100 last. Katame saali pidulikud lauad ja oleme kõik koos
. Sinna juurde kuuluvad ka traditsioonilised ühislaulud. Lapsed olid kõik ennast pidulikult riidesse pannud ja võtsid asja täie tõsidusega. Ikkagi auväärne vanus.
Tänasel õigel sünnipäeval mõtlesin tegelikult võtta üks korralik laisklemine ette, aga mehele tuli öösel kiire väljakutse ning ta oli sunnitud hommikul vara Rummu sõitma. Üksi muidugi igav sõita ja ta kutsus mind kaasa. Vahet ju pole kus ma laisklen kas kodus või autos. Temperatuuri vaadates eriti välja ei kiskunud, aga solidaarsusest läksin kaasa. Pealegi oli mul veel see romantiline söömine väljas tegemata. Seekord ei mingit kana, hoopis singileivad ja termosega kohv.
Sellises udus või ma ei oskagi öelda, mis hallikas ollus meid ümbritses, polnudki ma
veel sõitnud. Mitte midagi ei olnud näha. Küsisin mehelt kas tema ikka teab, kuhu me sõidame?Ta arvas, et mis tähtsust sellel on, küll kuhugi ikka jõuame. Jõudsimegi. Kõigepealt Niitväljale. No selle nimel tasus kaasa sõita. Läbi udu märkasin kohe oma lemmikuid. Graatsilised, suursugused iludused, minu lemmikud. Ühestki hobusest ei saa ma ilma imetlemata mööduda. Pidin kohe neid vaatama ja silitama minema. Lõpuks mees tuletas meelde, et ta peab ikka tööle ka jõudma. Õnneks ei läinud tal kaua. Tagasitee oli hoopis rõõmsam. Päike paistis nii eredalt. Keerasime metsarajale ja saingi lõpuks oma romantilise lõuna väljas. No õues päikese käes on kohvil ikka hoopis teine maitse.
PS. Minu väike tütar sai ka sellel aastal Edgari käest Vabariigi sünnipäevaks õnnitlused ja mulle jälle mitte midagi. Täielik diskrimineerimine.

Teisipäev, 22. veebruar 2011


Minu romantiline mees.

Kolmapäev 23 veebruar 2011.

Olen hommikuti alati enne kella virk ja kraps hoolimata sellest, mis kell magama lähen. Täna ma isegi ei kuulnud kui mu mees vaikselt mu kõrvalt kadus. Ärkasin alles kohvilõhna peale. Tundsin, et mu organism alles magas ja söögiaeg polnud veel kaugeltki käes. Kohvitassi võtsin ikkagi vastu ja asusin hommikuprogrammi kuulama. Saatejuht rääkis kuidas ta eile oli oma naisega väljas romantilisel õhtusöögil käinud. Tegin oma mehele samuti leebes vormis vihjeid, et ma pole ka ammu väljas söömas käinud. Mees oli valmis mulle kohe eilse kana sooja panema, et ma saaksin väljas süüa. " Sellise külmaga mina õues ei söö" teatas ta mulle resoluutselt. Aitäh, armas mees! Lisaks selgus veel, et kell oli alles 6. Mind oli tund aega varem üles aetud. Nüüd sain aru küll miks mul veel isu polnud.
Ilusat saabuvat romantilist Vabariigi 93 aastapäeva teilegi.

Pühapäev, 20. veebruar 2011





On pühapäev tore päev, tore päev...

Pühapäev 20 veebruar 2011.

Nädal aega külmetanud tööl, kodus, õues, toas. Mõtlesin aitab küll! Kaua siis võib. Loomulikult, kui midagi ette ei võta, siis võibki ju teki all lõpmatult lõdiseda ja paremaks minna ei saagi. Kõiges ise süüdi. et ei oska ja ei tahagi midagi muuta.
Hommikul õue vaadates näitas temperatuur kõigest -5. Ei tahtnud endale tunnistada, et tegelikult oli see nii just sellepärast, et taevas säras päike ja minu õuekraad jäi just sinna päikese teele ette. Panin oma mehe fakti ette, et kuna meie lapsed on juba piisavalt suured, et meiega enam mitte jalutama tulla ei jää tal muud üle kui mind õue päikese kätte tuulduma viia. Mees pani kirve käest, vaatas mind pikalt ja küsis:"Kas nii hull on kohe asi?"
Ütlesin:"Nii hull jah."
Korralik ja pikaldane nagu ta on, pühkis kuuris laastud kokku, ladus puud korralikult virna ja imede ime, tuligi.
Tegelikult oli ilm nii võrratult kevadine ja ilmselt just maratoni jaoks ekstra tellitud.
Võtsime suuna meie Nõmme- Harku liikumisrajale. Tegelikult tahtsin testida palju meil siin on sportlikke inimesi ja mis vanuseklassi nad jäävad. Me ei pidanud pettuma. Nägime kõiki spordiala harrastajaid. Küll kepikõndijaid, suusatajaid, isegi rattureid ja noori peresid väikeste laste ja kelkudega. 15 kilomeetrine ring oli täitsa mõnus ja paras jalutuskäik. Hea tuju tegi veel see, et inimesed olid rõõmsad ja positiivsed.
Nüüd oleme kodus. Saunaahjus praksuvad puud. Praeahjus saab kohe valmis meie pere lemmiksöök- hapukapsa, hakkliha ja kartuli vormiroog. Süda ja hing on rahul nii, et võib rõõmsalt järgmisesse töönädalasse minna.

Esmaspäev, 14. veebruar 2011






Minu armas nädalavahetus.

Esmaspäev 14. veebruar 2011.


Otsustasin ennast premeerida vaba nädalavahetusega. Ei mingit kütmist, koristamist ega söögitegemist. Seda enam, et tütretütrel oli sünnipäev veel pidamata. Järelikult hea põhjus maale sõitmiseks.
Peaaegu oleks sõit ära jäänud, sest viimasel hetkel jäi mu noorem tütar kõrgesse palavikku.Väiksem lapselaps helistas mulle igal õhtul ja tegi teatavaks, et ma võiks tuua talle kommi, šokolaadi ja auto. Ei tahtnud tema lootusi petta. Samuti oli vaja tütre köögi täiendused ja kutsikas üle vaadata.
Ilm oli ilus ja päikeseline. Kui termomeetrit poleks vaadanud, oleks võinud arvata, et väljas on kevad.
Suure elamuse osaliseks sain saha järel sõites. Mööda ei saanud, sest kiirus oli nii suur ja midagi ei näinud, sest lumi tuiskas igale poole. Täpselt nagu siil udus. Ainukeseks orientiiruks saha tuled. Oleks tahtnud pildile jäädvustada, sest see oli tõeliselt huvitav vaatepilt. Tegelikult natuke õudne ka. Südame pani parajalt põksuma. Kuidagi õnnestus sahk seljataha jätta. Tee ise oli mõnusalt libe. Kohati ainult jää.
Maal oli nii vaikne, ilus ja rahulik.Täielik talvine idüll. Külmakraade rohkemgi veel kui Tallinnas ja päike nii ere, et ilma prillita lausa valus vaadata.
Nautisin seda kahte päeva. Pisike Joosep oli nii toimekas. Sain südamest naerda, kui ta ronis kappi, et sealt kraadiklaasi võtta. Minu küsimuse peale, miks tal seda vaja on, vastas ta et jalg valutab. Ma ei teadnudki, et nii saab jalavalu ravida. Kutsikas oli samuti kasvanud ja veel pontsakamaks muutunud. Praegu nad müravad veel taksiga koos, aga kujutan ette, mis mõne kuu pärast saab.
Siin viimasel pildil peaks olema tegelikult minu ilus magamistoa aken, aga kahjuks ei jäänud see ilu pildile. Pruugib ainult nädalalõpuks kodust ära minna ja jätta maja kütmata, kui kohe on preemiaks nii ilusad aknad. Pean vist hakkamagi oma nädalavahetusi planeerima, kui saab nii kunstipärased aknad ja pealegi veel tasuta.



Sõbrapäevaks.

14. veebruar 2011


Sõbrapäeval sõbrale
vahel teeme salati,
aga mitte alati.
Vahel teeme talle koogi,
vahel mõne maitsva joogi.
Vahel teeme talle nalja,
vahel teeme talle välja.
Vahel teeme kingitusi,
näiteks mütsi või siis salli.
Vahel teeme lihtsalt musi,
vahel teeme lihtsalt kalli.

Mure

Südames kui mure suur,
hinge nagu närib puur,
ära siiski heida meelt,
mure läheb Sinu teelt,
kui tast poole annad ära,
avaneb siis õnnevärav.

Tõelised sõbrad on meie juures nii halbadel kui headel päevadel.Tore on olla nende keskel.
Ilusat ja armast sõbrapäeva kõigile.

Teisipäev, 8. veebruar 2011

Lapsesuu ei valeta.

Teisipäev 08. veebruar 2011.


Ei saa kohe teisiti, kui pean jälle ühe tänase nalja kirja panema.

Laps:"Ma ei saa täna mänguasju koristada. Mu pea valutab."
Õpetaja:"Miks su pea siis valutab?"
Laps:"Emme karjus hommikul minu peale."
Õpetaja:"Miks see emme siis sinu peale karjus?"
Laps:"Ah tal oli jälle see suurte tüdrukute tuju kallal..."

Laupäev, 5. veebruar 2011








Minu lilled.


Esmaspäev 07 veebruar 2011

Tegelikult mulle meeldib, et mu sünnipäev on veebruaris
. Lumi on veel maas, kuid õhus on kevad. Seda on tunda ja näha. Jääpurikad sulavad sorinal ja katustelt langeb viimaseid raskeid jääkamakaid.
Niipalju kui mäletan, siis igal aastal minu sünnipäeval on päike paistnud. Sellel aastal on millegipärast kõik teistmoodi. Päike oli eile ja kindlasti on ka homme, aga täna on täiesti udune ja sombune ilm. Täpselt selline nagu mu enesetunnegi täna.
Loomulikult tulevad veel veebruari tuisud, aga tuisk mulle meedib.
Soovisin kohe hommikul vara oma mehele palju õnne minu puhul. Ta arvas, et peaks ikka varem pensionile saama või siis vähemalt pool liitrit tasuta piimagi. Eks tõeline naine peabki ju suhtesse taeva ja põrgu tooma ja seda ma oskan suurepäraselt. Siis sain esimese ilusa sõnumi minu uue paketiga uude telefoni minu jaoks nii oluliselt inimeselt ja päike tuligi välja. Vahel on ju nii vähe vaja, et päev ilusaks muuta, seda enam, et tunnen ennast juba mitmendat päeva ikka tõelise zombina.
Kõige suurema ja kallima sünnipäeva kingituse sain 11 aastat tagasi. Nüüd ongi hea seda päeva tähistada koos lapselapsega. Suur sünnipäevade pidaja ma pole, aga alati on hea meel lillede üle. Just talvel ongi nad ju nii erilised ja sünnipäevaks saan ma neid alati nii palju, et mu paariline tööl küsib igal aastal kas mul on juba jälle juubel. Rõõmustan iga õie üle ja minu lilled on tõesti kaua ilusad. Sellelgi aastal pidin kõik oma vaasid üles otsima, et iga õis saaks ilusti ära paigutatud.