Pühapäev, 20. veebruar 2011





On pühapäev tore päev, tore päev...

Pühapäev 20 veebruar 2011.

Nädal aega külmetanud tööl, kodus, õues, toas. Mõtlesin aitab küll! Kaua siis võib. Loomulikult, kui midagi ette ei võta, siis võibki ju teki all lõpmatult lõdiseda ja paremaks minna ei saagi. Kõiges ise süüdi. et ei oska ja ei tahagi midagi muuta.
Hommikul õue vaadates näitas temperatuur kõigest -5. Ei tahtnud endale tunnistada, et tegelikult oli see nii just sellepärast, et taevas säras päike ja minu õuekraad jäi just sinna päikese teele ette. Panin oma mehe fakti ette, et kuna meie lapsed on juba piisavalt suured, et meiega enam mitte jalutama tulla ei jää tal muud üle kui mind õue päikese kätte tuulduma viia. Mees pani kirve käest, vaatas mind pikalt ja küsis:"Kas nii hull on kohe asi?"
Ütlesin:"Nii hull jah."
Korralik ja pikaldane nagu ta on, pühkis kuuris laastud kokku, ladus puud korralikult virna ja imede ime, tuligi.
Tegelikult oli ilm nii võrratult kevadine ja ilmselt just maratoni jaoks ekstra tellitud.
Võtsime suuna meie Nõmme- Harku liikumisrajale. Tegelikult tahtsin testida palju meil siin on sportlikke inimesi ja mis vanuseklassi nad jäävad. Me ei pidanud pettuma. Nägime kõiki spordiala harrastajaid. Küll kepikõndijaid, suusatajaid, isegi rattureid ja noori peresid väikeste laste ja kelkudega. 15 kilomeetrine ring oli täitsa mõnus ja paras jalutuskäik. Hea tuju tegi veel see, et inimesed olid rõõmsad ja positiivsed.
Nüüd oleme kodus. Saunaahjus praksuvad puud. Praeahjus saab kohe valmis meie pere lemmiksöök- hapukapsa, hakkliha ja kartuli vormiroog. Süda ja hing on rahul nii, et võib rõõmsalt järgmisesse töönädalasse minna.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar