Pühapäev, 23. aprill 2017


Vanus ei loe.

Peale 3 päevast mullamaratoni oli  õige otsus Harku metsa kihutama minna.
Päike soojendas mõnusalt paljaid jalasääri.
Naeratasin lahkelt jopedes, kinnastes ja mütsides matkalistele.
Tundsin ennast nii kerge ja  vabana nagu  lind ja km aina lendasid.
Kõrvaklappidest tuli AC/DC ja kiirus hakkas vägisi sinna 35 km/h poole kiskuma.
Ups mul oli ju ka kaaslane kaasas.  Olin selle sootuks unustanud.  Pole hullu.
Maakera on ümmargune ja järgmise 15 km raadiuses jõuan ma talle kindlasti uue ringiga järele.
Mida ma siis ütlen? 9 aastat pole mingi näitaja. Loeb hoopis see, kuidas inimene ennast tunneb.




Pühapäev, 9. aprill 2017



Taukarist Läätseni.

Karl-Erik Taukari vastu pole mul midagi, aga lasteaias on lastel praegu periood kui nad juba hommikul ringi moodustavad ja siis tantsides tema laule laulavad.
Nii kordub see juba terve nädal.
Tegelikult  üllatas mind aga hoopis üks 5 aastane tüdruk, kes laulis Heli Läätse  laulu"Oma laulu ei leia  ma üles."
Väga ilusa meloodiaga 1967 aasta lugu.
Kuulsin seda laulu  tihti oma lapsepõlves, aga nüüd ei mäletagi enam millal viimati.
Kõige kummalisem oli see, et terve nädalavahetuse kummitas see laul mul kõrvus ja ikka jälle tabasin ennast seda ümisemast.
Et te kõik teaksite, mida mina tundsin, panen selle laulu ka siia. Võib-olla mõni teine ei saa ka sellest üle ega ümber.

Nädalavahetus Läänemaal.

Hommikune Nõmme oli päikesepaisteline ja piisavalt soe, et jope seljast visata ja kohvitassiga  aias päeva alustada.

Haapsalu võttis meid  vastu aga  kõleda külma tuulega, mis pani isegi liikmeid võbistama.

Välja väga  ei kiskunud, aga tuttavad kohad sai ikka üle vaadatud.
Lapselapsi oli muidugi tore jälle källistada.



Paari aastaga on uskumatult palju tööd tehtud ja ei usukski, et enne polnud siin peaaegu mitte midagi.
Esimest korda seda maja vaadates tuli minul  ahastus peale, aga tütre pere oli õnnelik oma tulevase  kodu üle.
Mõtlesin, et läheb enne aastaid kui see elamiskõlbulikuks saab, aga oma tütart teades ja temasse uskudes jäi
 minul ainult imestada ja tõdeda, et hea tahtmise juures on kõik võimalik. Enamuse ajast on ta siin  ka üksi toimetanud, sest mees töötab Soomes.
Emana olen mina muidugi uhke, et tütar on oma isa kuldsed käed pärinud.
Pildid muidugi enne ja nüüd.















Esmaspäev, 3. aprill 2017


Soojalt ja südamlikult.

Pühapäevane soojus sai tänaseks otsa, aga sellest hoolimata on ikkagi väljas täiesti kevad. Aprilli kohta isegi päris soe ja mõnus.
Linnud laulavad ja lilled  ärkavad talveunest.
Esimene selle aasta grillimine on tehtud ja esimesed 1000 km rattaga sõidetud.
Esimene mesilane nähtud ja esimene liblikas samuti.
Tundub, et tuleb kirju liblika suvi.