esmaspäev, 30. juuli 2012

Minu aktiivne puhkus.


Kui inimene väga tahab, siis  saab ta  ilmselt kõigega hakkama.
Eelmisel aastal katsetasin puhkuse ajal kohvikus töötamist. Tegelikult mulle väga meeldis ja arvasin, et tulen ka sellel aastal siia tagasi, aga  sellel aastal on  hoopis uued väljakutsed.
Kuna mu nooremal pojal on 3 autopesulat, siis tegi ta mulle ja oma nooremale  õele ettepaneku talle appi tulla. Ega ma täpselt ei kujutanudki ette, mida tähendab üks salongi keemiline pesu. Läbisime kiirkursuse, saime hunniku kodumasinaid,  kemikaale, lappe,  harju ja nuustikuid ning  ilmatu suure bussi katsetamiseks.
Muidugi oli esialgu tore töötada, sest olime Kosel keset remonditöökoda, ainukesed naised ja pikkadest sihvakatest meestöötajatest ümbritsetud. Peale 4 tunnist nühkimist polnud enam nii roosiline midagi.  Päris karm ja füüsiline töö tegelikult. Kõik laed, istmed, seinad, panipaigad ja klaasid tuli puhtaks nühkida. Kõige  tüütum ja täpsem töö muidugi veel armatuurlaud. Seal sai täppistööd lausa pintsliga tehtud, aga lõpptulemusega jäid kõik rahule ja ega  siis enam ei mõelnudki kui tüütu see tegelikult oli.  3 päevaga on võtted selgeks saanud ja töö läheb juba ludinal, kuigi teise päeva õhtuks oli küll selline tunne, et kui keegi veel tuleb auto keemilist pesu paluma, siis meid ei ole kodus.Homme siis jälle Kosele silmarõõme vaatama.
                                                                                Teine selle suve töökoht on Klooga ranna kämpingus. Seal võiks kenas palkmajas ilusa looduse keskel küll suve läbi elada. Meil on seal hooldada 21 väikest majakest.Meele teeb kurvaks ainult see, kuidas suhtutakse võõrasse  varasse. Ilusad puidust seinad on markeritega täis joonistatud ja peeglid ära lõhutud.
Eile avastasime  kui palju on metsas mustikaid. Sõime suud siniseks ja keeled lillaks. Veel 2 nädalat aktiivset puhkust ja siis saab lasteaeda tagasi. Kuskil ei puhka paremini, kui lasteaias oma laste keskel.
Selleks ajaks ilmselt kodus remont ka valmis.

laupäev, 21. juuli 2012

Oi kurjam. :D

Kas sinu jalgrattal on kohustuslik signaalkell?
Uue liiklusseaduse nõude kohaselt peab  see olema lisaks korras piduritele ja  tuledele. Tuledest ja piduritest saan ma väga hästi aru, aga kell?  Mul oli see kodus küll olemas, aga ma polnud seda meelega veel külge pannud. Hoolimata sellest, et mu ratas kuulub päris arvestavasse hinnaklassi, polnud sellel kella jaoks õiget kohtagi.
Eile  öösel heatahtliku politseionu käest hoiatust saades kruvisin täna selle siis lõpuks oma jalgratta külge.Väga ebamugav igatahes. Kompuutri ja tule jaoks on kohad olemas, aga kella saab panna ainult käepideme kõrvale. Esiteks jääb kinni hoidmiseks vähe ruumi ja lisaks on kellatila kogu aeg vastu käeselga. Hea küll, selle kannatan veel ära, aga kuidas reageerivad inimesed, kui ma neile selja taha sõidan ja siis ootamatult kella annan. Mina igatahes küll ehmataksin ja hüppaksin vist suurest hirmust hoopis rattale ette. Olen alati arvestanud jalakäiatega, vähendanud möödasõidul kiirust  ja isegi ratta seljast maha tulnud, kui mööda ei pääse.
Tegin täna siis esimese katse, kuidas kellale reageeritakse. Pääsküla vahel oli teel kamp teismelisi poisse. Vähemalt infarktieelset seisundit ma neile ei põhjusta, kui oma katset hakkan sooritama.Teele olid kenasti rattapildid joonistatud, seega olin ma täieõiguslik sõitja just mulle ettenähtud kohas.Tõmbasin siis paar korda õrnalt kella ja oi kurjam. :D Üks poistest röögatas nii kõvasti, et palju ei puudunud minu kurdiks jäämisest. Mind päästis illmselt ainult minu suur kiirus, mis kompuutrilt vaadates ületas sellel kohal lubatud kiirust mitmegi pügala võrra. Mine võta kinni, mis siis lõppude lõpuks õige on.

esmaspäev, 9. juuli 2012

Kes ei täna pisku eest...

Töökaaslane rääkis täna oma seiklustest Nõmme turul.
Oli läinud maasikaid ostma ja märkas eriliselt kõhna naist, kellel  oli  pisike beebi  korviga käevangus. Naine oli käinud ühe leti juurest teise juurde ja  küsinud lapsele maasikaid. Lõpuks ei pidanud töökaaslane vastu ja küsis naise käest, kui vana laps üldse on, sest nii pisikesele ei võiks ju veel maasikaid anda.  Naine vaadanud töökaaslasele otsa ja öelnud, et teie ostate siin maasikaid, aga mõnel pole üldse süüa. Järelikult olete rikas, et saate terve kilo kohe korraga osta.  Töökaaslasel  tekkinud süümekad, et äkki tõesti naine näljas ja pole lapsele ka süüa anda. Tema selline korpulentne, aga naine nii kiitsakas. Pakkus välja, et ostab hoopis kapsast ja kaalikat, siis naine saab lapsele ühepajatoitu teha. Valis välja paar kaalikat ja suure kapsapea ja ulatas need naisele. Naine haaras ta kohe käevangu ja teatas rõõmsalt, et nüüd läheme ostame veel liha ka, sest mis ühepajatoit see ilma lihata on ja üldse peaks kapsast ja kaalikat veel juurde ostma, sest tal on kodus ainult suur pott ja lisaks veel 5 last, kes tahavad ka süüa. Töökaaslane oli  sellisest julgest ettepanekust sõnatuks jäänud, aga veel tööle jõudeski  uuris minu käest, et kas ta tegi ikka õigesti, et liha ei ostnud. Äkki tõesti olid lapsed kodus näljas. Oleks frikadellegi ostnud...

pühapäev, 8. juuli 2012

Kui ma naeratan tähendab see ilmselgelt, et olen õnnelik.

Sain hommikul mehelt komplimendi :"Sa lõhnad nii hästi."
Olin loomulikult meelitatud, sest olin alles tõusnud ja polnud jõudnud veel endaga tegeleda.
"Mille järele ma siis lõhnan?" olin uudishimulik.
"Tead sul on inimese lõhn juures."
Aitäh kallis mees. Milline kergendus. Ikkagi inimene.:D
Kompensatsiooniks  pääsesin seekord  heki pügamisest. Mees oli  vabatahtlikult ilma käskimata nõus selle ise ära tegema, mis sest, et mina olin ka inimene. Ju tal ikka hakkas natuke minust  kahju.
Avastasime  aiast  uue kodulooma. Dusjale ta  väga ei meeldi, aga kes seda tema käest küsibki. Ma isegi ehmatasin,  kui ta ootamatult üle mu jala hüppas.
Natuke teen reklaami ka. Mulle õudselt meeldib uus rattatee, mis läheb Hiiult mööda vana raudteetammi Astangu, Õismäe poole. Pikkus on küll ainult 12 km, aga edasi-tagasi  teeb ikkagi paraja 24 km ringi. Muidugi pean  hoiatama, et minna on lihtsam, kui tagasi tulla. Tagasitee on väikese tõusuga ja natuke tuleb rohkem pingutada, aga ikkagi minu praegune lemmik. Lähemegi kohe uuesti proovima.

kolmapäev, 4. juuli 2012

Eksole lepatriinudel on ka oma elu?


Nii küsis täna minult üks pisike plikatirts ja see tuli  südamest. Lapsed on siirad ja armsad ning just sellepärast ma neid armastangi.Ma pole kahetsenud päevagi, et ma selle elukutse valisin.
Lasteaias on praegu kõik hoopis teistmoodi. Töötab ainult 2 rühma ja lapsi on päris pisikestest koolilasteni välja.Tuletan jälle meelde kuidas pamperseid panna ja pudikeelsetest titadest aru saada. Söök tuuakse konteineritega ja on hoopis midagi muud, millega siiamaani harjunud oleme. Kõige vahvam on muidugi see, et väljas on soe, päike ja suvi.
 Kodus käib remont. lmselt minu unenägu lekkivate keskkütte torude ennetamiseks kiirendas seda. Tegelikult polegi nii katastroofiline, aga hea on jälle mingi projektiga alustada ja ühele poole saada. Pealegi oli mu noorem nii tubli, et on endale ilusa toa ammu välja teeninud.
Sellel aastal lõpetasid mu 2 last. Noorem tütar 9-da klassi ja vanem poeg magistriõppe. Norisin natuke, et kui 5 aastat tagasi oli ka 2 lõpetamist, olid  lisaks veel pulmad ka, aga poisid arvasid, et nüüd pidi jälle minu kord olema. Järelikult pulmi selle aastal siis ei tule.Poiste majade ehitus seisab ka detailplaneeringu taga.







Pühapäeval tegime tagantjärele jaanituld. Õigel päeval olid kõik eri ilmakaartes laiali ja nüüd oli tore poiste krundil kokku saada. Pealegi oli vaja noorema lapse toasisustus pidulikult ära põletada. Üks etapp sai sellega läbi ja loodan, et kuu aja pärast on kõik särav ja uus.