Kolmapäev, 30. august 2017


Lilleliselt.

Eile õhtul sain suure üllatuse osaliseks. 
Paar päeva tagasi helistas mulle  üks meie rühma tüdruku ema ja uuris kas ma olen teisipäeva õhtul kodus. 
Ma ei osanud arvatagi, et mulle nii suur seltskond külla tuleb. Kõik meie  rühma kooliminevad lapsed koos vanematega tulid mind tänama. See oli nii armas ja ootamatu, et võttis silmad märjaks. Õnneks on mu elutuba päris suur ja mahtusime kõik kenasti ära. Lastel oli muidugi väga huvitav. Tüdrukud olid isegi eeskava ette valmistanud ja laulsid päris mitu laulu. Pisike etendus oli ka.
Olen nüüd üle 3 kuu lasteaiast eemal olnud ja ilmselt sama palju läheb veel, aga ühtelugu astub mõi laps uksest sisse ja küsib kuidas mul läheb.
Siiamaani pole veel kohale jõudnud, et 14 meie rühma last lähevad paari päeva pärast kooli ja lasteaeda pole neil enam asja.
Muidugi olen ma oma tööaastate jooksul palju lapsi kooli saatnud ja alati võtavad nad kaasa tükikese mu südamest, aga see on paratamatu.
Uued pisikesed on mind juba ootamas ja loodan, et varsti saan nendega tutvust tegema  minna.

Teisipäev, 29. august 2017


My hero.... forever.

Meie elus on alati   inimene, kes on meile sügava jälje jätnud.
Jälje meie südamesse, mis on meid jäädavalt muutnud.
Ei tohi aga  unustada, et alati on võimalus uuesti alustada.
Kui palju meil selleks julgust jätkub on juba iseküsimus...
Meie tunded ei paista alati välja, aga terve elu
taga  nutta inimesi ja mälestusi mida me enam kunagi tagasi ei saa on ka mõttetu. Hindame hoopis seda, mis meil on ja minevikust võtame kaasa kõik  ilusad hetked.
Ilmas pole miski igavene. Ei armastus ega ka elu. Inimene ise pole surematu. Ühel hetkel saab kõik otsa ja ta lihtsalt kaob. Meie alustame kõike otsast peale. Õpime jälle olema tugevad, iseseisevad ja mis kõige tähtsam,õpime uuesti armastama. Nii lihtne see ongi.

Ma polegi sind enam otsinud. Kurbus minu sees pole muud kui üks jonniv laps, kes tahab, et ta vahel ära kuulataks.
Ühel hetkel on ta nii suur, et ei taha ära mahtuda ja siis on  nagu seebimull, mis lendab omasoodu unelmate purunematus maailmas.

Sulen silmad ja nopin ööst ühe unistuse. Lasen su lendu nagu valge tuvi.
.

Laupäev, 26. august 2017

Südamega ja siiralt.



Üks asi on siin elus alati kindel. Elu antakse meile ja võetakse meilt ainult üks kord. Sellepärast ei tohiks ka karta ei elada ega ka eksida.
Vahel saame me köik haiget ja ka see on elu loomulik osa.
Ideaalne oleks muidugi elada nii, et kõik oleks alati korras. Me ei tunneks kunagi  valu ja alustaksime oma päeva naeratusega.
Kahjuks pole see  alati vöimalik, aga just tõusud ja mõõnad annavadki meie elule särtsu ning jöudu edasi liikuda.
Kevadel ei kujutanud ma veel ette, et minu elus tuleb selline periood. 
Nüüd 3 kuud kodus olles tunnen  kui palju on selle ajaga muutunud.  
Minu hinges, minu südames, minu mõtetes.
Muidugi ootan ma ka põnevusega seda aega kui ma saan jälle tööle tagasi minna ja mu elu on jälle selline nagu ta oli enne õnnetust. Ma ei saa sugugi  öelda, et ma olen köik need 3 kuud masenduses ja õnnetu olnud. 
Vastupidi. Ma olen seda  lausa nautinud vaatamata mõningatele ebamugavustele. Ma usun, et mulle oligi vaja seda aega, et oma elu üle järele mõelda ja aru saada mida ma täpselt tahan ja kuidas edasi minna.

Meil on alati võimalus teha õnnelikuks need, kes on meile kallid.
Need, kellest me hoolime ja keda armastame.
Polegi tähtis kui palju  selliseid inimesi meie elus on. Oluline on, et  nad  on just sellised kelle nimel oleme nõus ületama kõik raskused. 
Üks see oma inimene, keda tahame  magades kaissu võtta nii kõvasti kui suudame ja tunda, et just tema ongi see päris sinu inimene peaks igal inimesel olemas olema.
Saadad ta hommikul tööle ja tead, et õhtul vöid kõike jätkata just sealt kus pooleli jäi.
Ootad teda töölt koju. 
Süüa tehes mõtled kas see toit talle maitseb.
See, mis oli eile  jäägugi sinna. Oma ellu võtame kaasa ainult parima ja sammume järgmiste õppetükkide suunas.








Pühapäev, 13. august 2017

Need augustiöö sametised ööd.

On see miraaz,õhu virvendusest tekkinud meelepete või tuleb sealt tõesti keegi?
Aga kes? Millised kavatsused, plaanid, kas teda saab üldse usaldada? 
Sumedate õhtute salapära, suvelõpu seikluste hõng. 
Ma tean, et ta on hea inimene, aga igasuguseid asju vöib juhtuda. Äkki tõukab ta näiteks kogemata küünla ümber ja kogu mu loss on leekides.
No ei. Varasemad negatiivsed kogemused võivad meiega pikka aega kaasas käia ja üritada oma targutaval kõiketeadval häälel manitseda meid nüüd targemad olema. Muidugi me arvestame nendega ühel moel või teisel, aga mitte keegi ei jaksaks kogu aeg oma elule restarti teha. Sestap üritamegi olla kaugemalenägevad. Me ehitame enda ümber kaitsva kindluse, mllle müüride vahele lubame ainult omaksvõetud inimese. 
Nii palju naerukiirekesi silmanurkades. Rõõmu tulekski näha just kogu spektris, tema detailitäiuses.
Hommikupäikeses pärlendavad vihmapiisad, sõõm sinavpuhast taevalaotust, miljon tillukest detaili, mille üle saab ainult rõõmu tunda ja muidugi õige kaaslane. Mitte ilmaasjata pole öeldud, et inimene on loodud poolikuks just sellepärast, et ta leiaks üles oma teise poole ja saaks tervikuks.
Pikk paigalseis ei vii kuhugi. Mõningane küll kui suunataju kipub käest kaduma, aga pikemas perspektiivis tuleb minna, sest elu on liikumine.
Just nagu minu õunapuu, mis varakevadel väiksed lehekesed välja ajas, aga kui ma haiglasse sattusin, siis õunapuu suri.
Suur oli mu üllatus kui ma paar päeva tagasi avastasin, et talle oli uus elu antud.
Nii on ka minuga.Tunnen kuidas  iga päevaga saan tugevamaks ja kindlamaks ning usun, et enam ei lähe kaua kui ma jälle rivis olen.

Teisipäev, 8. august 2017


Elu läheb edasi.


Täna  saab  täis  nädal kipsivaba elu.
Kärsitu nagu ma olen ootan alati paremaid ja kiiremaid tulemusi, aga pean õppima kannatlikum olema.
Loomulikult 10 nädalat sirge kipsis jalg jätab oma jälje ja peale kipsi eemaldamist  kõverdus mu põlv ainult 30 %.
Esimest korda julgesin  alles nüüd oma jalga vaadata. Polnudki nii hull nagu  olin kartnud.Vähemalt  olen ma nüüd raskest kobakast lahti ja midagi ei suru enam mu kanna peale. Saan öösel ennast kõhuli keerata ja mingil määral isegi parema jala kõveraks. Juba see on suur kergendus, et mu liikumine on palju kergem ja dušši alla minnes pole vaja enam jalga kilekotti pakkida.
Inimene on väga leidlik ja olen õppinud oma tavapäraseid asju tegema, aga pisut erilisemal moel. Aega ja energiat kulub muidugi rohkem, aga vähemalt  aitab see mu päeva sisustada. Kiiret pole endiselt kuhugi ja kui täna ei jõua, siis on olemas ka homme ja ülehomme.Vahel pean lausa kurja häält tegema, et minu eest kõike ära ei tehtaks.
Lemmiktegevus on endiselt kudumine ja sokke on kogunenud lugematu arv. Muist sai ka merepäevadel maha müüdud ja üks osa läheb nädalavahetusel  jälle laadale, aga neid jätkub veel ja veel.
Perearstilt sain saatekirja füsioteraapiasse ja  suures lootuses helistasingi kohe, et aeg kinni panna. Suur oli mu üllatus kui esimene vaba aeg oli alles 2 kuu pärast. Perearst ütles küll, et peale sellist traumat võimaldatatakse mulle ravi kohe, aga võta näpust. Minu protesti vastu, et 2 kuu pärast pole mul enam mingit taastusravi vaja, sest siis olen ma juba invaliid nähvati, et eks te siis otsige endale midagi.Muidugi sain ma aru, et antud inimene polnud selles süüdi, aga alati saab ka viisakamalt väljenduda.
Kõige  hullema olen juba selja taha jätnud ja loomulikult ei viinud see ka mind rivist välja.
Haabersti tervisekeskuses oleks mind nagu oodatud. Sain aja kohe samaks  päevaks  ja täna olen jälle hulga positiivsem. Sain kiita, et olen korralikult tööd teinud ja põlve liikuvus oli 6 päevaga juba 70 % taastunud.
Suur töö on veel ees, aga vähemalt paistab valgus sealt tunneli lõpust nüüd juba selgemalt.
Muidugi olen  ma väga tänulik  oma elukaaslasele ja perele, kes mind on sõidutanud, aidanud, toetanud ning  minusse uskunud. Minu armsatele töökaaslastele, kes mind vaatamas käivad ja helistavad ning mind endiselt tööle ootavad. Minu rühma lastele, kes aeg-ajalt läbi astuvad ja uudiseid räägivad.
Mul on hea meel minu uuest köögist, kus mul on nüüd hea ja mugav toimetada.
Kõige huvitavam on veel see, et on võimalik isegi haigusrahadega ära elada. Olen söönud just seda, mida hing ihaldab, käinud hambaarsti juures ja kööki uusi asju ostnud. Muidugi trenni ma veel niipea minna ei saa ja rattasõidud pean selleks aastaks unustama, aga küll ükskord jõuab ka see aeg kätte kui ma seda kõike jälle teha saan.
Sellel aastal olen siis lihtsalt ilus ja naudin rahulikumat elu.
Uskuge või mitte-see võib isegi meeldima hakata.
Nüüd lähen teen oma lõunase trenni ära ja siis asun lõunasöögi kallale.Tänases menüüs on tortillad.
Elu on täitsa ilus vaatamata mõningatele ebamugavustele, aga kindlasti on ta mulle edaspidiseks palju õpetanud ja ma vaatan nüüd kõigele hoopis teise pilguga.
Päikest teie päeva.