Laupäev, 26. august 2017

Südamega ja siiralt.



Üks asi on siin elus alati kindel. Elu antakse meile ja võetakse meilt ainult üks kord. Sellepärast ei tohiks ka karta ei elada ega ka eksida.
Vahel saame me köik haiget ja ka see on elu loomulik osa.
Ideaalne oleks muidugi elada nii, et kõik oleks alati korras. Me ei tunneks kunagi  valu ja alustaksime oma päeva naeratusega.
Kahjuks pole see  alati vöimalik, aga just tõusud ja mõõnad annavadki meie elule särtsu ning jöudu edasi liikuda.
Kevadel ei kujutanud ma veel ette, et minu elus tuleb selline periood. 
Nüüd 3 kuud kodus olles tunnen  kui palju on selle ajaga muutunud.  
Minu hinges, minu südames, minu mõtetes.
Muidugi ootan ma ka põnevusega seda aega kui ma saan jälle tööle tagasi minna ja mu elu on jälle selline nagu ta oli enne õnnetust. Ma ei saa sugugi  öelda, et ma olen köik need 3 kuud masenduses ja õnnetu olnud. 
Vastupidi. Ma olen seda  lausa nautinud vaatamata mõningatele ebamugavustele. Ma usun, et mulle oligi vaja seda aega, et oma elu üle järele mõelda ja aru saada mida ma täpselt tahan ja kuidas edasi minna.

Meil on alati võimalus teha õnnelikuks need, kes on meile kallid.
Need, kellest me hoolime ja keda armastame.
Polegi tähtis kui palju  selliseid inimesi meie elus on. Oluline on, et  nad  on just sellised kelle nimel oleme nõus ületama kõik raskused. 
Üks see oma inimene, keda tahame  magades kaissu võtta nii kõvasti kui suudame ja tunda, et just tema ongi see päris sinu inimene peaks igal inimesel olemas olema.
Saadad ta hommikul tööle ja tead, et õhtul vöid kõike jätkata just sealt kus pooleli jäi.
Ootad teda töölt koju. 
Süüa tehes mõtled kas see toit talle maitseb.
See, mis oli eile  jäägugi sinna. Oma ellu võtame kaasa ainult parima ja sammume järgmiste õppetükkide suunas.








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar