Elu mustvalged pisiasjad.
Täna rattaga sõitma minnes avastasin, et meie Pääsküla jaam oli päris korralikult üles kaevatud ja üle raudtee minek oli võrdne Erna retkega. Tulin ratta seljast maha ja pidasin aru kas minna edasi või ots ringi keerata. Vaevalt sain selle üle juurdlema hakata, kui kena teetööline teatas, et neiu ma aitan teie ratta siit üle. Vaatasin igaks juhuks ikka selja taha ka, et kellega ta räägib. Peale minu polnud mitte kedagi. Mõne hetkega oli mu ratas sülle haaratud ja mängleva kergusega üle kraavi viidud. Head inimesed ei ole ikka ilmast veel kadunud.
Ööbikud laksutavad aga ööd läbi nii kõvasti, et isegi mehe norskamine jääb alla. Elu on ilus.