kolmapäev, 23. detsember 2020

Kirjadest ja lumest ja jõuludest ja muust ka.

On ikka uskumatult hea tunne kui teed postkasti lahti ja seal ootab sind jõulukaart. Olen juba unustanud, mida tähendab saada jälle päris kirju, neid avada ning lugeda armsaid soove. Südames on tükiks ajaks nii hea tunne. Luban, et järgmisel aastal olen hoolsam ja virgem ning saadan ise ka juba varakult tervitused teele.

Raekoja platsi jõuluturul sai käidud, kuusk üle vaadatud. Selle aasta  oma tundus lühem ja latv oli kuidagi tömp nagu oleks  murdunud. Säras aga uhkelt ja oma jõulutunde saime ikkagi.




Lasteaia jõulupidu oli teistsugune. Esiteks polnud vanemad ja meie väike maja oma jõulutuledega oli nii muinasjutuline  ning kodune. Jõuluvana tantsis koos lastega ja jagas kingitusi. Pidu oleks küll peaaegu ära jäänud, sest kuri härjapõlvlane oli solvunud, et teda peole ei kutsutud. Ta varastas Une-Mati liivasahvrist talveune ning tahtis  jõuluvana jaanipäevani magama panna. Õnneks suutsid lapsed ikka jõuluvana üles äratada ja pidu ei jäänud ära.
Pärast laste pidusid oli meil  väike istumine  oma isikliku jõuluvanaga. Meie majas on nii vähe töötajaid, et oleme nagu üks pere, kes mahub kenasti ümmarguse laua taha. Igaüks võttis midagi suupärast kaasa ja jõululaud sai väga uhke.





Homme tuleb jälle kokku minu suur pere ja ma usun, et meil on sama vahva  nagu  igal aastal.
Soovin, et te kõik saaksite pikalt nautida neid hetki, kus kõik on  hästi mõtlemata sellele, et  vahel tuleb heaolu eest ka kallist hinda maksta. Mõne elu kulgeb siin ilmas nagu sõit Ameerika mägedel, aga teine liigub rutiinse aeglusega vooluga kaasa. Igaüks meist peab ise  selle üles leidma, sest täna on veel täna, aga homme on juba kõik uus.
Ilusat jõuluaega koos kallitega.


kolmapäev, 25. november 2020

Alice Imedemaal.

 "Ütle mulle, palun, kuhu ma peaksin siit minema?"

  "See sõltub palju sellest, kuhu soovite tulla," ütles Kass.
  “Mind peaaegu ei huvita,” alustas Alice.
  "Siis pole vahet, kuhu minna," ütles Kass.
  “Ainult selleks, et kuhugi jõuda,” selgitas Alice.
  "Ärge muretsege, lähete kindlasti kuhugi," ütles Kass, "muidugi, kui te ei peatu poolel teel."

Alicega Imedemaalt on mul omamoodi suhe juba lapsepõlvest. Mulle meeldis tema tegutsemine, omamoodi mõttemaailm ja julgus. Kohati tundus kõik nii jabur, et võttis sõnatuks.

Ballette olin ma omal ajal vaadanud küll. Kõik klassikalised on  nähtud, aga liiga kaua aega on sellest möödas.

Alicet tahtsime kohe vaatama minna, aga kahjuks müüdi esimesed etendused nii kiiresti ja siis pandi teatrid kinni. Alles nüüd peale  poole aastast ootamist õnnestus lõpuks ära näha.

Fantaasiarohke ja multimeediaefektidega ballett jättis väga sügava mulje. See oli täpselt nii hea nagu arvasin ja ehk pisut  enamgi veel. Oleksin seda veel pikemalt tahtnud vaadata. Oli tõesti selline tunne, et olime sattunud muinasjutumaailma, kus imed ei saa kunagi otsa. Väga vahvalt oli  lahendatud  Alice ronimine küülikuurgu.  Kõik kahanemised ja kasvamised oli nii tõetruud, et tundus nagu olekski see päriselt.

Tegelased sõitsid jalgrataste, tõukerataste ja ruladega. Märtsijänes oma   uhkete puhvpükstega  sai kohe lemmikuks.  Tegelikult  meeldis mulle  kõik. Muusikavalik ja lavadekoratsioonid, tantsud ja kostüümid. Lõpetaksin Alice tsitaadiga, mis on sama selge kui seebivesi.

Kui mul oleks oma maailm, oleks selles kõik jama. Miski poleks see, mis ta tegelikult on, sest kõik oleks see, mis ta pole ja vastupidi see poleks see, mis ta on ja mis iganes see oli, see on.

Lihtne ja loogiline eks .






esmaspäev, 23. november 2020

Tagasi aastate taha.

 Nüüd ma olen siis uues töökohas täpselt 3 kuud olnud. Tegelikult olen küll jõudnud tagasi siia, kus ma  täpselt 35 aastat tagasi alustasin.

 Maja on enam-vähem samasugune, ainult ahjukütte asemel on elektriküte. Ahjud on  täiesti töökorras ja kujutan juba ette kuidas me jõulude ajal teeme ahju tule ning  kuulame halgude prõksumist. 

Mu vanemad lapsed käisid kunagi selles lasteaias ja kuna siis polnud lasteaia kohti vabalt saada pakkuski mees, et saab lasteaeda aidata. Mehe tehtud vihmaveerennid ja torud on endiselt alles ning hommikul tööle tulles tunnen ma, et siin on tükike ka minu südant. Nii hea ja rahulik on siin olla.

Maja on mõnus, kodune. Siia mahub ainult 2 rühma ja lapsed mängivad tihti koos. Sünnipäevad  ja üritused peame samuti koos. Vastu võeti mind siin väga hästi ja olen tõesti kodunenud. Muidugi igatsen  oma töökaaslaste järele  ja ootan seda aega kui meie  maja remont valmis saab, aga siinoldud aeg on kindlasti ka väga armas. 

Aed on  väga suur ja lastel on palju erinevaid mänguvõimalusi. Maja ise näeb seest välja nagu üks tõeline kodu. Köök on suur ning hubane. Vanaaegse  ümmarguse laua taha  mahub täpselt kogu meie väike pere. Kindlasti on see aasta mulle väga tähtis ja ma ei kahetse, et sain selle võimaluse.



teisipäev, 4. august 2020

Raplamaa mõisad.

 Tänapäeva kiires elus otsime me kõik kohta kus tunda ja nautida elu kaunemaid hetki.
Meie oleme need enda jaoks avastanud käies mööda mõisasid.
Uskumatu kui palju neid veel alles on ja kui palju tööd ja vaeva nende restaureerimise nimel tehakse.
Oma rännakutega oleme jõudnud Pirgu mõisa. Lahke perenaine lubas meil vaadata üle kõik, mis meid huvitas ja vastas meie küsimustele.
Sees käis kõva remont ja me  ei läinud töömehi segama.
Pirgu mõisa ajalugu ulatub 17 sajandisse, mil see kuulus Uexküllidele.


!987 aastal tehti korda park ja samuti valmis vanade jooniste järgi ka uus Pirgu mõisahoone.
Mulle meeldis, et selle mõisa puhul oli alles jäänud tema privaatsus ja eraldatus ning nõuka aeg ei olnud seda ära rikkunud.
Lisaks mõisamajale kuulub kompleksi aednikumaja, abihoone ja jõe teisel pool mäe otsas on 13 sajandist pärit varemed.
Sild oli veel pooleli, aga üle jõe minna juba kannatas.

Nii vahva, et leidub inimesi, kes võtavad endale südameasjaks selle suure töö tegemise. Lihtne see pole ja odav ammugi mitte.












 Atla mõisa sõitsime peamiselt keraamika pärast. Olen sellest palju kuulnud ja ainult kiidusõnu.
Tahtsin ammu endale  võitoosi ,mis mulle ka tõeliselt meeldiks.
Mõisa igapäevaelu on tihedalt seotud keraamikaga. Siit võib endale leida igasuguseid asju. Isegi kraanikausse. Mõisas on ka kohvik. Kõik on kenasti korras. Väga armas on väike aiamajake uhke kiviktaimlaga.








Ingliste barokses stiilis mõisahoone  üllatas meid oma suurusega. Tundus,et kümmekond aastat tagasi on ta suure remondi läbi teinud, aga nüüd kasvasid katusel juba noored kased. Koduleht lubab, et siin saab kasutada spordisaali, nautida sauna ja kasutada 5 erinevat saali ning katuseterrassi. Pakutakse ka telkimise võimalust.Võib-olla tõesti, aga tundus kuidagi mahajäetud olemisega.
Väga ebameeldiva lõhnaga oli jõgi. Terve ümbrus haises kanalisatsiooni järele. Jõgi oli kohati päris kinni kasvanud ja väikesed veesilmad olid üleni rohelised ja mullitasid. Ma küll väga ei kujutaks, et ma tahaksin  seal ööbida.
See muidugi ei rikkunud meie üritust ja elamuse saime ikka.

Järgmisena siis Purila ja Hõreda mõisad.
Puhkus veel kestab.







kolmapäev, 8. juuli 2020

Puhkusel.

Maailmas, kus kõigil on aega nii vähe, leidub veel kohti, kus seda on küllaga.
Nii võttis meid vastu Wagenkülli Lossispaa.
Loss ise on väljast väga võimas ja suursugune.
Sees seda väga näha pole. Võimalus oli tutvuda kõikide ruumidega, aga rõhk on pandud rohkem külalistele ja vanu mõisasaale eriti pole. Ronisime ka üles torni, kust avanes väga ilus vaade. Torn ise jättis seest  pisut kulunud mulje.
Meie tuba oli väga kena. Näha oli, et disainerid olid tublit tööd teinud. Kõik oli viimase peal ja  sobis ideaalselt kokku. Voodi oli mugav,  televiisor üle ootuste suur. Ainuke, mis natuke tuju rikkus oli jälle padi. 4 padjast ei leidnud ma endale ühtegi, millega rahule oleksin jäänud, aga kõik muu oli suurepärane ja oleks patt olnud padja pärast nuriseda.
Väga rahule jäime ka spaaga. Hubane, palju erinevaid saunu, basseine, mullivanne, külmaveeoaas, veemassaažiga bassein, jaapani vann kirsiokstega ja roosaka valgusega. Muidugi ka valgustus, mis muutis pidevalt värve.
Eriti tahaksin esile tõsta vana suitsusauna. Lapsepõlvest tuttava lõhnaga ja väikese tattninaga aknalaual.
Hommikusöök oli rikkalik, pererahvas abivalmis ja sõbralik.
Lossil on ka terviserada kus saab näha paruni matmispaika, kopratammi, musukivi ja palju muud.
Võimalik on laenutada ka jalgrattaid.

 Jäime  väga rahule.



Edasi sõitsime Holdre mõisa.
Holdre mõis on nagu  Wagenkülli Lossi  minivariant. See oligi kunagi  paruni jahiloss. Wagenküllist on sinna ainult 8 km.
Praegu käivad seal suured renoveerimistööd ja järgmise aasta maiks tahetakse pool maja juba külastajatele avada. Tahaksin väga loota, et nad ka jõuavad, kuigi  tööd on väga palju. Kunagi tuleb sellest kindlasti väga uhke koht.

Järgmisel nädalal juba uued  lossid, sest puhata tuleb väärikalt.




pühapäev, 5. juuli 2020

Uue ootuses.



Ärge arvake, et see kõik mulle kerge on.
Ma ei ole veel siiamaani päris kindel,et tean täpselt kuidas mu elu edasi läheb. 
Mulle meeldib mu igapäevarutiin ja ma ei talu väga muutusi.
Isegi siis mitte kui need on positiivsed, aga  muudavad mu igapäevaelu ja seda millega ma juba harjunud olen.

Natuke on kurb ja kahju, aga ma tean, et hiljemalt järgmise aasta jõuludeks oleme me kõik jälle tagasi oma vanas keskkonnas. Mis sest, et vana pole seal enam midagi ja praegu ei kujuta veel päris hästi ettegi, mis saama hakkab. 
Natuke lohutab mind see, et lähen tagasi sinna, kus ma 35 aastat tagasi alustasin. Selles lasteaias  käisid mu vanemad lapsed ja maja on mulle tuttav. Armas pisike nukumaja kahe rühmaga.
Vaadates seda, kuidas iga päev voorivad  meie lasteaia hoovil kolimisautod ja ruumid jäävad järjest tühjemaks on nii tühi tunne. Kahju lastest ja töökaaslastest, sest me kõik läheme erinevatesse kohtadesse.

Eile olime viimast korda koos Jõekääru Perepuhkuse ja forellipüügi platsil.
Me kõik olime ilmselt juba parasjagu väsinud, sest kolimiste, pakkimiste kõrvalt on meil ikka veel lasteaias lapsed ja nemad on muidugi esimesel kohal.
Tükk aega polnud keegi ilmselt ennast nii vabalt ja hästi tundnud.
Naersime, ujusime, saunatasime, istusime kümblustünnis ja sõime kala kamina  ääres. Isegi kargud ei olnud ühel töökaaslasel takistuseks. Naersime, et meil on "Nukitsamehe" etendus. Paar aastat tagasi sai seda lastele mängitud.
Väga mõnus koht puhkuseks. Kõik on olemas, parajalt ruumi ja privaatne. Võimalus isegi ööbida.

Teadsin, et mul on nii toredad ja vahvad töökaaslased, aga eile veendusin selles veel enam.
Puhkusele lähen pisut rahulikuma südamega, et augusti lõpus juba uues kohas alustada.

Ikka päikest, särtsu ja rõõmsat meelt.





pühapäev, 21. juuni 2020

Raikküla mõisas.

Enne mõisa jõudmist saime  südamest naerda.
Sõitsime  Coopist läbi, et teele pisut  juua ja näksimist  kaasa osta.
Coopis on aastaid kassas töötanud üks pisut omamoodi noormees.
Ma pole veel kordagi näinud teda naeratamas. Naljast ta väga aru ei saa, aga oma tööd teeb pühendumusega.
Ladusime  kassalindile oma veed ja ämbri küüslauguleibadega.
Kassapidja vaatas meile tõsise näoga otsa ja küsis, et kas tõesti on kõik nii halvasti. Alguses ei saanudki kohe päris pihta mida ta sellega mõtles, aga siis täiendas, et leib ja vesi. See pidi  vangitoit olema. Meie omalt poolt kiitsime takka, et loomulikult, mida siin siis ikka väga  hõisata. Jaanipäev kohe tulemas ja pole priisata midagi. Jäi meile väga tõsise näoga järele vaatama.

Mõned päevad tagasi nägin televiisorist saadet abielupaarist, kes oli endale võtnud väga raske ja keerulise ülesande.
Saade oli muidugi mõned aastad tagasi juba tehtud, aga mind hakkas huvitama, mis mõisast edasi on saanud.
Kohale jõudes oli kohe aru saada, et nõukogude aeg oli palju pahandust teinud.
Tundus, et mõisale jäi siin kitsaks, sest ümberringi oli igasuguseid hooneid nii lähedale ehitatud, mis üldse sinna ei sobinud. Vanad mõisahooned olid läbisegi majade ja kuuridega. Mõisaga kõrvuti seisis ka kaasaegne koolihoone.
Peahoone ise oli saanud uue katuse ja mingil määral oli taastatud ka uhke terrass.
Taastatud olid ka 2 ust oma uhkete ornamentidega.
Ühes  mõisa hoones viidi läbi ka koolitusi.
Õu oli täis vanu uhkeid toole, mida just parajasti restaureeriti.

Nii palju on veel huvitavaid kohti kuhu tahaks minna, aga kahjuks igale poole ei jõua.
Puhkus on veel ees ja mine tea kuhu me jõuame.
Ees ootab nii palju põnevat ja sügisel on uued väljakutsed.
Jõuan tagasi sinna, kus ma alustasin 35 aastat tagasi.











Ja need minu tomatid. Alati olen jaanipäeval esimese saagi saanud, aga selle aastal ilmselt enam ei tule. Kollakad on küll, aga läheb veel pisut aega.