Puhkusel.

Maailmas, kus kõigil on aega nii vähe, leidub veel kohti, kus seda on küllaga.
Nii võttis meid vastu Wagenkülli Lossispaa.
Loss ise on väljast väga võimas ja suursugune.
Sees seda väga näha pole. Võimalus oli tutvuda kõikide ruumidega, aga rõhk on pandud rohkem külalistele ja vanu mõisasaale eriti pole. Ronisime ka üles torni, kust avanes väga ilus vaade. Torn ise jättis seest  pisut kulunud mulje.
Meie tuba oli väga kena. Näha oli, et disainerid olid tublit tööd teinud. Kõik oli viimase peal ja  sobis ideaalselt kokku. Voodi oli mugav,  televiisor üle ootuste suur. Ainuke, mis natuke tuju rikkus oli jälle padi. 4 padjast ei leidnud ma endale ühtegi, millega rahule oleksin jäänud, aga kõik muu oli suurepärane ja oleks patt olnud padja pärast nuriseda.
Väga rahule jäime ka spaaga. Hubane, palju erinevaid saunu, basseine, mullivanne, külmaveeoaas, veemassaažiga bassein, jaapani vann kirsiokstega ja roosaka valgusega. Muidugi ka valgustus, mis muutis pidevalt värve.
Eriti tahaksin esile tõsta vana suitsusauna. Lapsepõlvest tuttava lõhnaga ja väikese tattninaga aknalaual.
Hommikusöök oli rikkalik, pererahvas abivalmis ja sõbralik.
Lossil on ka terviserada kus saab näha paruni matmispaika, kopratammi, musukivi ja palju muud.
Võimalik on laenutada ka jalgrattaid.

 Jäime  väga rahule.

Edasi sõitsime Holdre mõisa.

Holdre mõis on nagu  Wagenkülli Lossi  minivariant. See oligi kunagi  paruni jahiloss. Wagenküllist on sinna ainult 8 km.

Praegu käivad seal suured renoveerimistööd ja järgmise aasta maiks tahetakse pool maja juba külastajatele avada. Tahaksin väga loota, et nad ka jõuavad, kuigi  tööd on väga palju. Kunagi tuleb sellest kindlasti väga uhke koht.

Järgmisel nädalal juba uued  lossid, sest puhata tuleb väärikalt.