neljapäev, 16. november 2017


Tagasi tööle.


Esimene proovipäev tööl tehtud ja pean ütlema, et polnudki nii hull nagu kartsin.
Täitsa ellu jäin ja jaksu oli isegi jala koju jalutada.
Töökaaslased on endiselt väga armsad ja mind võeti kallistustega vastu.
Lastest ma ei räägigi.
Uued väikesed leidsid kohe koha minu südames ja isegi imestan kuidas ma olen suutnud nii kaua lasteaiast eemal olla.
Meie pisikesed on kõik väga tublid ja hakkajad.
Selline tunne oli küll, et ma poleks nagu vahepeal ära olnudki. Kõik oli jälle nii tuttav ja kodune.
Paarilisega saime jälle kõvasti naerda, sest meie mõtted  on nii sarnased, et vahepeal räägime lausa kooris samu lauseid.

Arsti käest sain  analüüside vastused ja nii hea pole mu veri enam aastaid olnud. Kõik näitajad on normis. Võib-olla hemoglobiin oleks võinud pisut kõrgem olla, aga minu puhul oli seegi väga hea.
Ultraheli näitas, et kõik veenid ja veresooned toimivad ning võin vabalt soovi korral tööle minna.
Olen arvanud, et kodus on nii hea olla, et ma väga ei kiirustakski veel tööle minekuga, aga  peale eilset mõtlen hoopis teistmoodi. Selline ootusärevus on hinges ja tahtmine jälle tegutsema hakata.
Ma ei saa ju neid väikeseid  armsaid nöbininasid  enam pikalt ootama jätta. Lubasin eile, et varsti kohtume jälle ja siis jään juba kauemaks.


esmaspäev, 13. november 2017


Vihmases Haapsalus.

Minu meelest on Haapsalu üks ilusamaid ja armsamaid linnu.
Naudin puitpitsilisi maju ja värsket mereõhku.
Kui me igatseme Tallinnas kuskile vaiksemasse kohta pageda, siis sõidame alati Haapsallu.
Just selline vaikne ja rahulik peakski üks kuurortlinn olema. Meie lemmik on muidugi Müüriääre kohvik. Pole kordagi Haapsalus käies  jätnud seda kohta külastamata. See polekski mingi Haapsalus käimine kui ei jõuaks  Lossiplatsile  ja Müüriääre kohvikusse.
Haapsalu näeb välja nagu muinasjutt. Tunnen ennast siin nagu kodus. Puitmajad ja nende värvid on lihtsalt imelised, nii ilusad.Selline   tunne on, et siin saab elu teise rütmi ja aeg jääb nagu seisma.




reede, 10. november 2017


Mardipäevast.


Eilne taevas oli sombune ja pilves ning  sealt sadas alla külma vihma. Ega tuulgi ei olnud väga leebe. Marte see aga siiski ei seganud.
Sellel aastal külastas meid 2 seltskonda.
 Mees teab, et mul käivad tihti külas mu väikesed lasteaia lapsed ja siis on hea neil vahel suu magusaks teha. Väike tagavara maiustusi on alati olemas.
Esimesed mardid oli  palju vaeva näinud ja ettevalmistusi teinud. Päris raske oli sealt oma kasvandikke ära tunda. Laulud olid väga vahvad ja mitte sellised traditsioonilised mardilaulud. Igas laulus oli mingi krutski või õpetus peidus.
Mõistatused olid päris keerulised ja mõtlesime mehega mõne puhul ikka päris pingsalt, mis see olla võiks, aga õnneks olid mardid lahkelt nõus vihjeid andma. Kõige lõpuks oli õnneloos, kus  sai endale järgmiseks aastaks õnne välja tõmmata. Kas see ka täide läheb, seda näen järgmisel aastal?
Teine seltskond oli  risti vastupidine. Mardid olid küll päris suured juba, aga ei olnud neil õigeid mardiriideid ega meiki. Peale ühe salmi traditsioonilisest mardilaulust ei osanud nad rohkem, aga asi seegi. Vähemalt olid rõõmsad ja julged.
Vanasti ennustati, et kui mardipäeval on vihmane ja udune, siis tuleb pehme ja lumerikas talv, aga suvi vilu ja vihmane.
Külma talve küll ei tahaks ja suvi peaks ikka soe olema, aga eks ole näha kas vanarahva ennustused ka tänapäeval paika peavad.



teisipäev, 7. november 2017


Homme on kõik teisiti.


Ma ei saa salata, et mulle meeldib see, mida ma praegu teen ja kuidas elan.
Tihtipeale oleme hinges rahulolematud ja tahaksime midagi muuta, aga me ei saa ka loota, et tuleb keegi teine ja elab meie elu õnnelikuks.
Oma südmes  usun, et mul läheb  hästi ja minu jaoks on maailm juba aastaid päris värviline ning  ilus paik olnud. Loomulikult pole ma mingi imeinimene ja minuga juhtuvad samuti asjad, mis teistegagi. 
Vahetevahel saan haiget, vahel käitub keegi nii, et pean temas järjekordselt pettuma, aga see on ikkagi minu elu ja siin kehtivad minu reeglid.

Nädalavahetusel käisime Mööbliaidas ja nüüd on mu elutuba hoopis teistsugune. 
Pean selle muutusega isegi veel harjuma  ja sätin pidevalt asju ümber.  
Samuti tundub, et mu kodune elu hakkab otsa saama ja võib-olla järgmisest nädalast olen juba lasteaias tagasi. Lähen tagasi sinna, kuhu ma  päriselt ka kuulun.
Väike positiivsuse külg peaks igaühe elus olemas olema, mis tuleks suuremaks puhuda ja mida ei tohiks kaotsi lasta minna.



reede, 3. november 2017


Lihtsalt ei ole võimalik.


Sain eile õhtul kõne võõralt numbrilt.
Reeglina ma võõrastele kõnedele ei vasta ja kuna aeg oli ka päris hiline, siis mõtlesin, et ma ei tee väljagi. Mees  arvas, et kuna tegu on eesti numbriga, siis võin ikka vastata.
Uudishimu saigi võitu.
Helistajaks oli viisakas tädi Emorist, kes küsis mind  lausa nimeliselt ja teatas, et tema teeb Tallinna Vee tellimusel küsitlust vee kvaliteedist.
Lubas lahkelt, et üle 10 minuti mind ei tülita.
Mulle meenus kohe, et mõned aastad tagasi vastasin samale küsitlusele ja viimane küsimus oli mis linnaosas ma elan.
Minu vastuse peale vabandas tädi ette ja taha ning  teatas siis, et kahjuks on selle linnaosa vastuste limiit juba täis.
Igaks juhuks rääkisin tädile selle juhtumi ära ja ta küsis minult, et kas ma elan endiselt samas linnaosas.
Jaatava vastuse peale sain järjekordse üllatuse osaliseks. Kahjuks on meil selle linnaosa küsitluste arv juba täis.
Tule taevas appi.
Kas ei oleks siis mõtekam alustada juba küsimusega, et kus linnaosas te elate?

neljapäev, 2. november 2017


On hingedeaeg...

Puud on heitnud maha oma kirju leherüü...
Mida rohkem võtab looduses võimu pimedus, seda enam koguneb südamesse valgust ja soojust.
Meie elu on tasakaalus kui meil on iseendaga suhted korras.
Kui me iseenda vastu ei nääkle, ei sõdi, siis saame aru, et kõik mis me kogeme välises maailmas, on tegelikult meie sisemine peegeldus.
Nimelt ei peaks keegi teisele haiget tegema. Või siis teeb? 
On kurb tõsiasi, et mõni inimene valetab. Valetab iseendale ja teistele. Ta võib ennast mõnda aega valedega petta, maailma ilusamaks muuta, aga kui kauaks sellest jätkub? Oma sisemuses teab ta ju tegelikult tõde, et nii pole olnud.
Elu on liiga lühike, et seda negatiivse mõtlemise peale ära raisata. See looks samuti maailma, kus ise elada ei tahaks.
Mingil määral oleme kõik üksteisega seotud. Küllap tuleb see läbi tunnetada. 
Naeratused on tegelikult pisiasjad, aga kui neid eluteele laiali puistata, siis teevad nad mõõtmatult palju head.

Kas sa kuuled sama mida mina? Tuled mu mõtetesse ootamatult kui ma ei ole selleks isegi valmis.
Ma ei oodanudki seda,  aga sa tulid vaid hetkeks.
Tuul pillutab oksi, sina minu südant. Soovin, et oleksid seal õnnelik.
Lükkan oma külmad käed taskupõhja, sahistan veel viimastes vahtralehtedes ja süütan trepil küünla.
Näeme vikerkaare teises otsas....