Teisipäev, 31. detsember 2019


Aasta viimasel päeval.

Tulin just ujulast ja nüüd on nii hea kerge tunne. Paar tunnikest  iseendaga ja iseendale oli nii värskendav, lõõgastav ning  imeline.  

"Ole siis tubli."ütles mulle eile koju minnes mu rühma viimane 3. aastane.
Ajas ikka naerma küll nii väikesest  suust sellist õpetust kuuldes. 
Terane poiss ja pole suu peale kukkunud. Vahel kui püüan teda pisut manitseda, siis vastab mulle, et ma olen veel liiga väike, et selliseid asju kuulata.

Olen ma siis tubli? Sellest ei tea ma midagi, aga kui ma oma pisikest peret vaatan, siis mõtlen, et ma olen ikka õnnelik inimene. Mu kõrval on nii palju noori inimesi, kes on oma eluga rahul, rõõmsad ja edukad. Ühele emale polegi rohkem  vaja kui ta teab, et ta lastel läheb hästi. Ma tean, et igaks asjaks on oma aeg ja iga asi, mis peab minema, see ka läheb just nii.



Selleks aastaks sai läbi meie mõisade tuur. Uuel aastal jälle uue hooga. Alustame juba 11 jaanuaril.
Viimased olid Palmse ja Saka.
Palmse mõis oli kena . Oli palju mida vaadata.
Vahvad metsarajad, suured kivid, tiigid  ja paviljonid.


Saka mõis paelus oma renessanssarhitektuurilise härrastemaja ja hoolikalt renoveeritud pargiga. 
Üheski mõisas pole enne meile kahele eraldi nii põhjalikku ekskursiooni tehtud. 
Lahke baarineiu oli kursis ajalooga ja oskas vastata meie kõikidele küsimustele. Sügav kummardus talle, et ta leidis meie jaoks aega.


 





 

Vaatasime üle ka Aa mõisa. Loodan, et see mõis tehakse  kunagi korda ja meil avaneb võimalus ka seal ööbida. Praegu  oli ta päris räämas, aga loodame, et uus omanik võtab varsti midagi ette.






Usun, et õige valik oli ka Siimu asemel ühele pisikesele leidlapsele  kodu andmine. Tegelikult läksin ma hoopis Sakku oma lemmikuid hobuseid vaatama, aga tagasi tulime  pisikese kassilapsega. 
Missys on nii palju samu iseloomujooni, mis Siimus  ja vahel on selline tunne, et   Siim elab meil edasi, aga on ainult natuke teistsuguse välimusega. Uskumatult palju rõõmu võib üks pisikene kassipreili igasse päeva tuua. Meie vanur Dusja    vaatab teda  põlastusväärse pilguga ja mõtleb, et juba jälle  mingisugune olevus on toodud tema kodurahu rikkuma. 



Ja mida siis soovida aasta viimasel päeval?
Loota, et homme on veel parem päev. 
Kallistada rohkem, sest lähedus on hea.
Unistada, sest unistused on täitmiseks.
Viivuks veel seisatada selle aasta lävepakul ja uskuda, et kõik, mis uuel  aastal meie juurde tuleb on parim.












  














Laupäev, 5. oktoober 2019

Õpetajate päev.


Nagu igal aastal, tulid ka seekord Pääsküla kooli lapsed meie lasteaeda lastega mängima.
Sellel korral siis lausa meie enda rühma kunagised lapsed.  Palju oli meenutamist ja äratundmisrõõmu.
Uskumatu kui kiiresti aeg lendab.Tundub nagu nad oleksid alles eile meilt läinud.
Hoolimata vihmast ja külmast oli väga palju naeru ja nalja.
Aitäh kõigile, kes tegid meile selle päeva ilusaks.






Esmaspäev, 23. september 2019

Tere sügis.                                     


Selleks korraks siis saigi see ilus ja soe suvi läbi.
Hommikul välja minnes ei tea kunagi mis ilm päeva jooksul tulla võib.

Õnneks on minu 3 aastased väga nutikad.
Universaalne riietus iga ilmaga.
Tulgu nüüd vihma, rahet või säragu päike.

Kolmapäev, 24. juuli 2019

Sagadi mõisas.


Sagadi mõis on  üks ilusamatest meie senini külastatud mõisadest.

Uhkete korrapäraste valgete kaaristustega18 sajandi häärber, mis on ideaalselt korda tehtud.
Aed on kenasti kujundatud ja erilist silmailu pakuvad lillepeenrad, mis on eraldi värvidena välja toodud. Toon-toonis lilled on hoolikalt valitud.

Väga kena on ka tiik, mille ääres kasvavad veetaimed.
Park on suur ja väärikas ning  seal on  väga palju, mida vaadata ja imetleda.
Piisavalt on ka  pinke, et istuda ja vahepeal lihtsalt jalga puhata.
Tiigi lähedal on  ka vahva lõkkeplats.
Mõisa saab igale poole sisse ja päris huvitav on ka metsamuuseum

Toad olid  mugavad ja ruumikad. Ühes otsas   öökappidega suur voodi ja teises diivaniga  ning mõnusa lauakesega elutoa nurk.
Televiisorist muidugi kõike kanaleid ei näinud, aga ega me ei tulnudki siia seda vaatama.
Ainuke mille üle võiks nuriseda oli padi. Minu jaoks liiga suur ja kõva, kuigi oli valida kahe suuruse vahel.




Toidud olid maitsvad ja mitmekesised, pererahvas lahke ning sõbralik.

Mõisa lähedal olid ka matkarajad ja kalurite rannaküla.

Altjal käisin viimati mitukümmend aastat tagasi.
Mõnus äratundmisrõõm oli jälle samal kiigel kiikuda, mis muidugi oli saanud kõva uuenduskuuri.
Armsad rookatusega majad, omapärased aiad ja suured kivirahnud aedades.
Rannaküla  oli nii vaikne ja rahulik, et oleks tahtnudki pikemaks peatuma jääda. Ainult meri kohises ja lained laksusid.

Tegime tiiru ka Vergi sadamas.
Siin oleks  elu nagu seisma jäänud.
Selline nõuka aegne hõng võttis meid vastu.
Natuke räämas, aga inimesi vooris ringi ja elu kees. Palju oli jalgratastega gruppe.

Kindlasti soovitaksin Sagadi mõisas üks ilus romantiline nädalalõpp veeta.









Esmaspäev, 1. juuli 2019


My hero forever.


Ma ei suuda mõista kuidas mõned inimesed suudavad nii julmad olla? 
Mis toimub nende südames ja hinges? 
Kas nad on saanud selle kaasa oma lapsepõlvest või elavad lihtsalt oma halba tuju välja?
Kuidas saab inimene öösiti magada kui ta tapab lihtsalt kellelgi lemmiklooma omaniku silma all ja ei vaevu isegi vaatama, mis loomast sai?
Ainult üürgav muusika, mis lahtisest autoaknast üle tänava kajab jääb teda saatma.
Lemmikloom jääb aga lamama värava ette, mille taga on maja, mis on olnud 5 aastat ta koduks.

Saime Siimu ühel kevadisel märtsikuu päeval.Mäletan hästi seda päeva ja Siimu tulekut meie ellu. 
Ta vaeseke oli stressis ja ärevuses. Võõras koht, võõrad inimesed. Temaga anti kaasa ainult ta tekk, mis oli täis tuttavaid lõhnu.


Mul oli temast tõsiselt kahju ja mõtlesin mitu korda, et peaks ta ikka tagasi andma, sest tundus, et ta ei võtagi meid omaks. Istus oma pesas ja ei lasknud kedagi ligi.  Tema siiami silmad oli punased ja täis hirmu ning tigedust. Tagasiteed tal aga polnud, sest pere laps oli allergiline kassikarvadele ja niikuinii oleks ta ära antud.
Õnneks oli ta suur sööja kogu aeg ja öösiti tuli
ikka oma pesast välja ümbrust uudistama ja kõhtu täitma.
Kuu möödudes hakkas ta meid ikka järjest enam ja enam usaldama ja poole aasta pärast oli selline tunne, et ta oli alati meie kass olnud. 

Energiat oli  tal mitme kassi jagu ja ei olnud kohta kuhu ta poleks roninud või  pugenud. 
Uudishimulik oli ta ka. Alati kui poest tulin ja tuppa astusin, kuulsin kuidas ülevalt korruselt tulid mööda treppi alla tema rasked põnts, põnts sammud ja juba ta oligi peadpidi mu kotis ning  tahtis teada, mida head ma poest talle tõin. 

Õeldakse, et kassil on 9 elu ja Siimu puhul pidas see ka paika. 
Tõukassid on reeglina nõrgemad haigustele ja igasugustele muudele traumadele. 
Temaga juhtus igasuguseid asju. Küll sai ta naabri rotveileri käest nii hammustada, et tekkis veremürgitus ja see oli suur ime, et arstid suutsid ta elu päästa. 2 korda sai ta võõraste kasside käest nii peksa, et haav läks mädanema ja tuli jälle arsti juurest abi otsida. 

Arst avastas ka tema kõhuõõnest kasvaja, mis just kevadel õnnelikult välja opereeriti, aga tal tekkisid operatsiooni järgsed tüsistused.
2 päeva tilgutite all oli paras katsumus nii meile kui arstidele.

Iseloomuga kass-sai ta endale hüüdnime.
Just nüüd kui ta oli oma viimasest haavast paranemas juhtus selline  kurb lugu.

Siiamaani pole veel kohale jõudnud, et Siimut enam ei ole. 
Süüa ei suuda, magada ei saa ja aina mõtlen, mis oleks võinud teisiti olla kui ma oleks 5 minutit varem kohal jõudnud. 
Elukaaslane pügas hekki. Mina olin rehaga just maja ette minemas kui see kõik juhtus.
2 minutit hiljem tõstsin üles elutu keha, kes oli veel soe ja silmad olid lahti.
Siimu ise oli juba kaugel. 
Tütre karje, et emme läheme ruttu arsti juurde. Äkki saame veel päästa tuli kuskilt eemalt.
Valge Jeep kihutas aga edasi ja ainult jupike laulust jäi meie kõrvu kui ta peatumata edasi kihutas.

Meie tänaval on palju väikesi lapsi.
Just meie maja kõrval on ristmik, mis kohustab kasutama parema käe reeglit. Järelikult oleks kiirus pidanud väike olema. Paremalt poolt oleks võinud vabalt mõni auto tulla.

Ma ei  ole kunagi pahatahtlik. Ma saan aru, et lemmikloomad on ettearvamatud ja võivad nii ette joosta, et mitte midagi teha ei saa. Antud konkreetsel juhtumil oli tegu ainult inimesega, kes seda nautis ja ta ei vaevunud isegi vaatama, mis loomast sai.

Minu poolt talle eluks just kõike seda, mida meie praegu läbi elame ja tunneme.

Täna öösel unetuna voodis lebades mõtlein isegi
 Stephen Kingi filmile "Lemmikloomasurnuaed".
Praegu vist isegi ei kahtleks kas teha sama, mis peategelased seal oma kassiga tegid. Teadsid küll, et kassi asemel tuleb  hoopis teine olend, aga kui südamevalu on nii suur, siis sa ilmselt ei mõtlegi.Tahad ainult oma vana elu tagasi.

Kassidega on meie peres veel üks imelik kokkusattumus. Alati kui keegi meie pere lemmikutest hakkab vikerkaare taha minema, ilmub kuskilt keegi uus. Olen nii 3 kassi lapsendanud. 2 neist on juba vanadusse surnud ja Dusja on kolmas, kes on praegu 17 aastane.Nädal tagasi ilmus meie aeda uus kollane kass. 
Ajasime teda küll ära ja süüa ei andnud, aga ta tuleb ikka ja jälle. 
Istub lihtsalt aeda maha ja jälgib meid. Eile läks ta Siimu hauale ja jättis sinna oma jälje.



Siimukene sulle soovime aga kõike head ja tea, et me armastame sind ikka ja alati ning  ilma sinuta on elu nii tühi ning kurb. 
Isegi Dusja on täna terve päeva toas diivanil lebanud, ei söö ega joo ja õue pole kippunud.
Usun, et sul oli meiega ilus elu ja saad nüüd rahulikult oma kassiasju ajada.
Ükskord kohtume niikuinii.