Laupäev, 28. mai 2011


Rattaromantika.


Laupäev 28 mai 2011.



Ajasin täna järjekordselt oma punase kallima garaazist välja. Ilm oli küll selline imelik. Kord päike, kord pilves. Oleksin võinud ju valida ka ühe punastest autodest, mis mul maja ees seisavad, aga otsustasin ikka oma rattale truuks jääda. Enne minekut riputasin veel pesu ka nöörile, siis on ju täiesti kindel, et jään vihma kätte.
Tuul vihises kõrvus, rattatee oli aga sile ja sirge, kummid vurasid afaldil nõnda meeldiva nurruva häälega. Täielik rattaromantika! Ei jõudnudki kaua sõita, kui kraks. Pedaalid käisid tühjalt ringi ja kett loomulikult maas. Oo õudust! Mõtlesin, et nüüd olen küll omadega plindris, sest minu lilla mees oli just ketti õlitanud. No siidikäsi pole ma kunagi olnud, aga ... No jah! Juhtub ju hullematki. Mis see natuke õli ikka seal küüne all teeb? Tagasi käsi pesema küll ei viitsinud sõita. Tegin tähtsa näo pähe ja vurasin edasi. Nii väike asi ei saa minu tuju rikkuda. Poolel teel sihtkohta möödusid minust prohviratturid. Üks ilmselt minu punastest pükstest ja jalgrattast pimestatud viipas mulle käega ja kutsus kaasa sõitma. Sellise temponi läheb mul kindlasti veel natuke aega, aga ega ma ei kurvasta. Mulle meeldib oma kiiruse ja radade üle ise otsustada. Just sellepärast tahangi ma alati üksi sõita. Muigama pani küll.
Lausa uskumatu kuidas sirelid õitsevad, õunapuud on nii õisi täis, et lehed ei paista väljagi ja ööbikud laksutavad öö läbi. Praegu ongi vist see kõige ilusam aeg ja magamisest ei tule mitte midagi välja.

Neljapäev, 26. mai 2011


Mart Helme:Eestlaste valikud


Neljapäev 26 mai 2011.


Lugesin netis Mart Helme artiklit

http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=4522&lang=est ja sain terveks päevaks mõtlemisainet.
Mulle on Mart Helme alati meeldinud. Arukas, julge, oskab pilli mängida ja üldse muhe mees.
Eestlane on ju naljakas rahvas. Tagahoovis, kus keegi meid ei näe, oleme kõik julged. Põletame mõisu ja läheme rusikatega vehkima. Ettevõtjad võivad töölistega teha mida tahavad ja linnaisad juhivad linna täpselt nii nagu neile meeldib. Varsti tõuseb elektri ja naftahind, mis sunnib sellega seoses ka teisi hindu tõstma. Mujal elavate eestlaste kojutoomise asemel peaks aga hoopis mõtlema, mida paremini teha, et ülejäänud siit minema ei jookseks.
Tegelikult on ju teada ka vana tõde, et alati on parem seal, kus meid ei ole, aga elame ju kõik ainult korra elus.

Kolmapäev, 25. mai 2011

Meie armas kevadpidu.

Kolmapäev 25 mai 2011.

Kuigi mu päev ei alanud just kõige meeldivamate uudistega, olen ma praegu siiski nostalgilises meeleolus ja mu hing on täis hellust ja rahu.
Meie rühmal oli täna kevadpidu. Lastel oli
esimene suurem etendus"Kuidas lepatriinu endale täpid sai."
Meie pisikesed olid kõik tublid ja julged ning said oma osadega suurepäraselt hakkama.
Lepatriinu oli õnnetu, et tal ei olnud täppe ja käis neid küsimas sinililledelt, liblikatelt, lindudelt ja lõpuks saigi õiget värvi täpid muttidelt.
Eriti südamlik oli peo lõpp, kus emmed võtsid oma lapsed sülle ja laulsid koos lastega laulu "Emme kallis, tee mulle pai..."
Pärast jõime ühiselt kohvi ja sõime torti.
Lõpp läks kiireks. Maja taheti kinni panna ja mul ei jäänud riiete vahetamiseks enam aega. Sõitsingi siis koju nagu ikka oma punase jalgrattaga, seljas satsiline peoseelik, jalas kõrged peokingad ja muidugi hunnik lilli kaenlas. Kõrvaltvaatajatele jätsin kindlasti imeliku mulje, aga mis mul sellest. Vahepeal pidin ainult seelikusabasid kinni hoidma, et tuul neid üle pea ei viiks. Sellise ulaka lapse tunne tuli peale.



Oma ilusatest lilledest ei saanud loomulikult pilti tegemata jätta.

Teisipäev, 24. mai 2011

Kuidas ilma elektrita hakkama saada?

Teisipäev 24 mai 2011

Inimene on ikka oma harjumuste ori.
Kui tütar mulle kell 2 helistas ja teatas, et pool maja on ilma elektrita, ei mõelnud ma veel midagi. Arvasin et kindlasti lõi kilbis mingi kaitsme välja ja kui koju jõuan vajutan lihtsalt sisse.
Paari tunni pärast koju saabudes oligi esimene asi kilp üle vaadata. Minu mõistuse järgi oli kõik korras. Igaks juhuks mõtlesin enne riketesse helistamist poistega nõu pidada, sest ega minu teadmised elektrist pole just need maailma parimad. Kuid siis selgus tõsiasi. Üks poiss oli Märjamaal, teine Kiviõlis ja see kõige suurem Padisel. Ikkagi pidin ennast usaldama. Olin esimene. Mitte keegi polnud kurtnud elektrikatkestuse üle. Õnneks selgus varsti, et ikka alajaamas oli mingi viga, millega hakati kohe tegelema. Mul läks muidugi kohe kergemaks, et vähemalt minu majas oli kõik korras. Selgelt on veel meeles
uue aasta algus, kus olime 9 tundi ilma elektrita. Seda õudust ei tahtnud küll jälle üle elada.
Puudus just see faas, mille pealt mul töötasid kõik kodumasinad. Järelikult süüa polnud vaja teha, pesu polnud vaja pesta, boiler ei töötanud, samuti arvutid ja televiisorid. Just täna, kui ootasin kaugelt külla oma sugulast, kellele olin lubanud midagi maitsvat pakkuda. Selleks ajaks kui tema kohale jõudis, oli terve maja juba ilma elektrita.
Ei saanud isegi kohvi pakkuda, aga sellegipoolest oli meil tore olla ja jutt aina jooksis. Peale sugulase lahkumist hakkas juba pimedaks minema. Magama oli vara minna, aga teha ka midagi ei osanud. Kogu aeg oli selline tunne, et midagi pakilist on veel vaja teha. Kõige hullem protseduur oli dušši all käimine. Nagu kiuste mul just homme arsti juurde minek ja tööl pidu. Nüüd tean ka seda tunnet, mida kogeb iga päev Ita Ever, kui astub jääkülma vanni. Talisuplejat minust küll ei saa kunagi. No mina küll ei tea, kuidas inimesed vanasti elatud said.
Magamamineku ajaks tuli elekter tagasi. Seekord läks natuke kergemalt. Kõigest 8 tundi.
No mida sa siin valges nüüd ikka enam magad.

Pühapäev, 22. mai 2011


Oh seda kena kevadet.

Pühapäev 22 mai 2011.


Ilmselt olen palju lobisema hakanud, aga ega minagi saa erand olla.
Räägin mehele mitu päeva, et mul on pesunüürile toetuspuud vaja. Sellist pikka, peenikest ja otsast ka
heharulist. Sirge peab ka veel lisaks kõigele olema. Kaua mul siis ripub see pesu sedasi otsapidi mööda maad.
No millal need mehed on enne kohe kirve selga võtnud ja metsa läinud, kuigi mets siinsamas maja taga? Alati on 100 muud
tähtsamat asja pooleli. Täna mul aga vedas. Isegi mind kutsuti kaasa saagi kandma. Noh nii seltskonna mõttes. Enne seda ihuti kirves ka veel teravaks. Ajas naerma, aga mis teha, Ta lihtsalt on mul selline põhjalik iga asjaga. Selle eest sai mu pesunüür endale tõesti väärt toetaja.

Selle aasta kevad on väga ettearvamatu. Iga päev avastan midagi uut. Metsaalune on juba  piibelehti täis. Mul polnud ainugi, et nad on kohe, kohe lahti minemas.

Rabarberi kooki tegin ka. Juba teist korda sellel aastal. Esimesed rabarberid on alati kõige paremad ja neist saab kõige maitsvama koogi.

Minu laps oli vahepeal ära väsinud ja magas nii armsalt oma lemmikkaisukaga.

Laupäev, 21. mai 2011

Veel üks üllatus.


Laupäev 21 mai 2011.

Ei saa mitte vaiki olla, kui lihtsalt pean natuke uhkustama.

Minu tomatid tegid täna mulle ilusa üllatuse. Polnudki enne avastanud, et muist on äkki nii suureks kasvanud ja mina arvasin, et ainult õitsevad. Kiitsin neid selle eest ikka südamest. Nii, et minu head sõbrad võivad ritta võtta. Varsti on tomateid loota. Punaseid ikka.

Minu mees on lilla.

Laupäev 21 mai 2011.

Eile sain paraja šoki osaliseks kui mu mees töölt koju saabus. Viimasel ajal on niigi ootamatuid üllatusi liiga palju olnud ja nüüd see ka veel. Kaelas rippus tal nimekaart. No selline pildiga nagu alati ja vastu vaatas ka ikka see minu oma armas, kallis, naeratav ja leebe mehenägu, aga see taustavärv. Õudne. Maksku pealegi see Elioni uus logo 700000 eurot, aga kui su mehe kaelas ripub sellise vastiku lilla taustaga asjandus, siis ei saa kuidagi muudmoodi kui need mõtted kisuvad sinna, no teate ise küll kuhu. Oma naiselikus õeluses ei saanud muidugi küsimata jätta, kas talle selle kaardiga ööklubis Angel soodustusi ikka pakutakse.

Neljapäev, 19. mai 2011



Natuke Soodomakomorrale mõeldes ja konnadest ka.



Neljapäev 19 mai 2011.


Mulle meeldib mu töö hoolimata sellest, et päeva lõpuks on vahel pea nii tühi, suu väsinud ja mõtted ei liigu üldse. 20-ne põngerjaga
terve päev tegutseda nõuab parajat energiat. Muidugi on see tegelikult vahva. Lapsed annavad nii palju. Keegi ei suuda olla nii siiras, otsekohene ja vahetu oma soovides ja tahtmistes, kui seda on üks 3. aastane laps. Eriti kui veel sellele mõelda, kui ilusad konnad me täna kleepisime.
Kõige paremini puhkangi ma ennast
järgmiseks päevaks välja just oma väikeses aias tegutsedes. Praegu on ilus aeg. Toomingad õitsevad, sirelitel on juba suured õienupud, õunapuud on kohe lahti minemas ja arvukaid õisi tuleb iga päevaga juurde. Tomatitaimed kasvavad ka iga päevaga pikemaks ja usun, et ka sellel aastal valmivad esimesed tomatid jaanipäevaks. Istutasin täna oma aeda hulga suvelilli. Taimed olid nii suureks kasvanud, et lausa nõudsid suuremat pinda. Loodan, et öökülmad ikka kimbutama ei tule kuigi vanarahvas ütleb, et toomingate õitsemise ajal on öökülmade oht. Enne magama minekut otsustasin veel rattaga ühe tiiru teha. Mulle meeldib üksi sõita. Saan valida just selle marsruudi ja kiiruse, mis mulle sobib ja mis peamine, ma saan mõelda omi mõtteid. Eriti kui on midagi vaja enda jaoks selgeks teha. Võtsin suuna juba Harku metsa poole, aga siis tuli mõte hoopis Glehni lossiparki sõita. Polnudki sellel aastal seal veel käinud. Sattusin just õigel ajal. Terve metsaäär nagu põles. Muidugi päike ju loojus. Jäin seda imetlema ja oleks peaaegu avarii teinud. Keset teed minu rajal suudles paarike. Selline nooremapoolne, kuigi mehe pealagi säras päikese kumas, aga neiu oli musta lehviva lakaga. Ju nad olid siis ka ilusat vaatepilti tulnud nautima.
Nüüd olen jälle ilusasti kodus ja kohe on minu mehe kord. Muidugi on mul põlvini ulatuv flanell öösärk
korralikult kurguni kinni nööbitud ja paksud kardinad on ka akna ette tõmmatud. Just nii pimedas ja teki all nagu meie eale kohane.

Pühapäev, 15. mai 2011


On pühapäev tore päev...

Pühapäev 15 mai 2011.

Ei hakka siin pikalt kirjutama kui pettunud ma tegelikult Eurovisiooni tulemustest olin. Minu meelest eelviimast kohta Getter küll ei väärinud. Rockefeller Street oli mõnus särtsakas lugu, mis pani kuulama ja jalaga takti lööma. Näppu just viskama ei hakanud, aga kuulama kutsus küll. Getter ise oli julge ja enesekindel. Mind ei häirinud sugugi ta roosa kleit. Öelgu see Paukson, mis tahes. Sobis hästi natuke barbiliku tantsu ja olekuga. Minu mehe kommentaar oli muidugi selline, et kindlasti ei saa esikümnesse, sest tal on nii peenikesed jalad. Oh seda meeste mõistust! Kuigi tundub, et natuke oli tal õigust ka. Vaat, mis juhtus. Teine minu lemmik oli Soome laul, aga Prantsusmaa ei meeldinud kohe mitte sugugi.
Hommikul ärgates arvasin, et tuleb ilus ilm hoolimata ilmateatest. Päike üritas mitu korda pilve tagant piiluda. Lõpuks aga loobus. Uni oli ikkagi läinud, kuigi sai kaua üleval oldud. Andsin mehele mitu korda õrnalt märku, et nagu kohvi tahaks. Täna oleks vist võinud lamatised saada seda oodates. Hakkasin ise virgaks ja panin tuunikala- juustu- tomati ja basiiliku saiad ahju. Mehe poolt ei mingit vaimustust. Ilmselt polnud täna tema päev või siis see teine variant. Üles aetud, aga äratamata unustatud.
Jätsin ta aeda muru külvama ja läksin hoopis Nõmme turule. Eile jäigi vihmase ilma pärast minemata, kuigi oli turu teine sünnipäev.
Lõunaks plaanisin teha oma lemmikuid peedi- ja porgandi pikkapoissi, aga nagu kiuste peeti polnud üheski letis. Ei tea kuhu see oli äkki kadunud? Alles olid kõik kohad täis, nüüd ei kuskil. No porgandi oma ka hea. Ostsin siis hoopis prooviks värskeid kartuleid. Nägid küll ilusad ja täitsa värskete moodi välja.
Tagasiteel sattus minu selja taha õppeauto. Saan aru küll, et kõik on vahel esimest korda roolis, aga nii koba ka ei saa olla. Vahepeal oli tunne, et sõidab minust täitsa üle, hoolimata minu punasest rattast ja pükstest. Vasakpööre lõppes sõiduga vastu elektriposti. Õnneks polnud hoog liiga suur. Usun, et läks ilma suuremate kaotustega. Ma sain vähemalt mööda.
Pikkpoiss tuli hea ja krõbe, kartulid olid maitsvad ja mees hulga tööd ära teinud.
Lõpp hea, kõik hea!

Neljapäev, 12. mai 2011



Mitu jalga on ämblikul?

Neljapäev 12 mai 2011.

Nagu ikka igal kevadel, polnud ka tänane päev erand. Hommikust saati liikusid mööda meie lasteaeda võõrad inimesed ja aina tahtsid kõike teada. Lastest ja tööst ja tööplaanidest ja söögikordadest ja liitrühmadest. Ammune tõde ju teada, et üks seesamune jõuab ikka rohkem küsida kui sada seesamust vastata. Kaua sa jõuad aru anda? Võtsime oma lapsed ja pagesime hoopis metsa. Pealegi pidi täna ju viimane ilus ilm olema. Ilmateade ähvardab äikese ja jahenemisega.
Meil just sitikate ja putukate nädal nii, et õige aeg loodust uurima minna.
Panime lastele korralikult helkurvestid selga ja võtsime kaasa kotitäie luupe. Hea ju kõik pisikesed mutukate jalad ja täpid kokku lugeda.
Ega see kõndimine polnudki nii lihtne. Lapsed tuuakse hommikul autoga lasteaeda ja nii jõuavad nad koju ka. Paljudele oli kõndimine päris raske ülesanne. Kohale me aga jõudsime ja oma teadusliku tööga alustasime.
Nüüd tean minagi täpselt. Müüt seitsme jalaga ämblikust on täielikult purustatud. Kõikidel putukatel on kuus jalga väljaarvatud ämblikud, kellel on kaheksa.

Esmaspäev, 9. mai 2011

Häda mõistuse pärast.


Esmaspäev 09 mai 2011.

Kümmekond aastat tagasi ei unistanud ma üldse mobiiltelefonist. Majas oli 2 lauatelefoni ja mehel mobla olemas. Mitu korda tegi ta ettepaneku mulle ka mobiil osta, aga ma ütlesin, et ma ei vaja seda.
Mäletan täpselt, kuidas ma selle lõpuks sain. Ükskord ammu-ammu just ööl enne naistepäeva, kuulsin ma magamistuppa mingit totakat helinat. Justnimelt totakat. Mees ütles, et tõusku ma üles, kuna mu telefon heliseb. Ütlesin, et mul pole mingit telefoni, aga muidugi ei jäetud mind rahule. Kui helina suunas läksin, avastasin pisikese punase Nokia. Esimese asjana vahetasin muidugi helina välja.
Nüüd palju aastaid hiljem pean ka mina mobiili vajalikuks tarbeasjaks ja ega ilma selleta välja ei lähe. Paljugi mis võib juhtuda.
Täna keset päeva avastasin äkki, et mul pole mu telefoni. Muidugi tulin ma ju tööle ilma kotita, põlvpükstes, millel ei ole taskuid ja suvise pluusiga. Järelikult polnudki mul seda kuskile toppida. Kuhu ma aga ta jätsin, seda ma ka ei teadnud. Häda kui inimesel on 2 kodu. Kadunud ta ei olnud selles ma olin kindel, aga kummas majas, seda ma ka ei teadnud. Ilmelt pistsin automaatselt kuskile käest ära.
Kõige imelikum oli tööl olla. Kogu aeg oli nagu midagi puudu. Vahel ei helista keegi mulle terve päeva jooksul, aga nüüd kujutasin millegipärast ette, et kõigil on mind kohe kiiresti vaja kätte saada. Ega enne ei saanudki rahu, kui sõitsin lõuna ajal koju. Õnneks oli ikka töökohale ligemas majas. Nagu arvata võiski 6 vastamata kõnet ja 2 sõnumit. Päeva rekord igatahes. Kõige rohkem oli mul kahju, et ma sõnumi märguannet ei kuulnud. Just emadepäeval olin salvestanud minu kõige noorema lapselapse hääle lausega:"sulle on sõnum."See oli tõeliselt armas. Hakka või ise endale sõnumeid saatma, nagu Muhv- nõudmiseni, et ainult seda lauset jälle kuulda.

Biankale ja Emmeliinale.

Esmaspäev 09 mai 2011


Minu armas töökas mees läheb oma tööpostile.
Tervitustega minu musilt. Loodan, et uudishimu on nüüd rahuldatud.
Aga kohvi saan ikka ainult mina hommikul voodisse nii, et ärge lootkegi.

Pühapäev, 8. mai 2011






Emadepäevast.

Pühapäev 08 mai 2011

Mul oli ilus päev. Kõik mu 4 last jõudsid kohale. Sain hulga lilli, enamuse maha istutamiseks. Grillisime, lobisesime, nautisime ilusat ilma. Poisid vahetasid viimased katkised kasvuhoone klaasid ja ma sain lõpuks oma tomatitaimed sisse istutada. Sellel aastal pole nad küll nii ilusad ja võimsad kui alati, aga vähemalt pooled õitsevad.
Loodan ikka jaanipäevaks esimesed tomatid saada.
Ah jaa! Mehele lõikasin ka ulaka soengu pähe ja minu meelest näeb tüki noorem välja. Minule vähemalt meeldib. Kena ja suvine!

Laupäev, 7. mai 2011



Nii lihtne see ongi.

Laupäev 07 mai 2011.

Vanem poeg sõitis kolmapäeval Ida-Virumaale vaatama kuidas tema projekt edeneb. Lubas kindlasti reede õhtuks tagasi olla. Nagu ikka jäin mina jälle Naabri Valveks ta maja juurde ja loomulikult ka tema punapea kass vajas söötmist. Õnneks
on poja maja minu maja lähedal nii, et erilist hädakisa ma ei tõstnud. Pealegi on kass minuga juba nii harjunud, et vahel ma mõtlen, et ilmselt ta peabki mind juba rohkem oma perenaiseks, kui poja peret. Alati ronib ta mulle sellise enesekindlusega sülle ja nõuab silitamist nagu ma oleksingi ainult tema jaoks. Loomulikult on mul aga minu oma isiklik must kass Dusja, kelle me lapsendasime 4 aastat tagasi peale ta pererahva surma. Õnneks on ta vahepeal kenasti eesti keele omandanud.
Olgu kuidas selle kassiga on, aga reedel selgus, et poiss ei tulegi tagasi ja lisaks tema kassile ootab söötmist veel tema ülemuse laika. Ülemus oli koos perega sõitnud Võrumaale ja palus pojal tema koera toita. Kes siis veel hädast välja aitab, kui mitte oma ema? Küsisin poja käest, mida ta küll ilma minuta teeks? Poeg vastas, et mitte midagi, sest siis poleks ju teda ka olemas.

Reede, 6. mai 2011


Absurditeater.

Laupäev 07 mai 2011.

Helistas klassivend ja küsis, kas ma tahan natuke naerda. No mis sai mul selle vastu olla. Head nalja tahan ma alati kuulata.
Klassivenna naine oli töölt koondatud. Ei saanud aru, kus siin see naljakoht oli. Klassivend ütles, et kuulaku ma edasi, nali alles tuleb.
Naine oli muidugi ennast töötuna arvele võtnud ja teatud aja tagant käis ennast näitamas ning uusi tööpakkumisi vaatamas.
Ühel järjekordsel külaskäigul pakuti talle koolitust. Loomulikult võttis ta selle vastu. Siit tulebki nüüd see naljakoht. Koolitusel oli peale tema veel hulk keskealisi mehi ja naisi ja esimese asjana õpetati neile kuidas voltida paberist rahakotte. Moraal oli selles, et nad ei unustaks, et elu pole ainult meelakkumine ja, et nad ei muutuks tegevusetusest laisaks. Päeva lõpuks leidsid need sajad paberist rahakotid ennast muidugi prügikastist.
Kangesti meenutab see mulle minu tööpäeva lasteaias. Seal on paberist rahakoti voltimine oma kohal, aga kas ka igapäevases elus täiskasvanud inimestele?

Neljapäev, 5. mai 2011


Väikesed paharetid.


Neljapäev 05 mai 2011

Saan aru küll, et kõik päevad pole vennad, aga volbriöö on ju selleks korraks ometi möödas ja kõik väikesed nõiad on minu meelest ka koju lennanud. Täiskuud ju ka praegu ei ole, mis sunniks lapsi imelikult käituma.
Terve nädala on nad olnud kuidagi rahutud. Meie väikeste armsate naerusuude asemel on terve rühmatäis Nukitsamehi, kes kaklevad, kaebavad, porisevad ja torisevad. Mitte kuidagi ei mahu rühmaruumidesse ära. Tundub nagu kõigil oleks peas mitu suud ja kõik need ajavad lõpmatult tühist jorinat välja. Kõrvade asemel on aga tühjad kohad. Mitte ühtegi keeldu, käsku, ega palvet ei jõua sinna.
Õnneks on praegu paar tundi vaikust. Kõik magavad nagu väikesed inglid. Ilmselt aga koguvad jõudu, et õhtul uuesti otsast peale alata.