Rattaromantika.


Laupäev 28 mai 2011.



Ajasin täna järjekordselt oma punase kallima garaazist välja. Ilm oli küll selline imelik. Kord päike, kord pilves. Oleksin võinud ju valida ka ühe punastest autodest, mis mul maja ees seisavad, aga otsustasin ikka oma rattale truuks jääda. Enne minekut riputasin veel pesu ka nöörile, siis on ju täiesti kindel, et jään vihma kätte.
Tuul vihises kõrvus, rattatee oli aga sile ja sirge, kummid vurasid afaldil nõnda meeldiva nurruva häälega. Täielik rattaromantika! Ei jõudnudki kaua sõita, kui kraks. Pedaalid käisid tühjalt ringi ja kett loomulikult maas. Oo õudust! Mõtlesin, et nüüd olen küll omadega plindris, sest minu lilla mees oli just ketti õlitanud. No siidikäsi pole ma kunagi olnud, aga ... No jah! Juhtub ju hullematki. Mis see natuke õli ikka seal küüne all teeb? Tagasi käsi pesema küll ei viitsinud sõita. Tegin tähtsa näo pähe ja vurasin edasi. Nii väike asi ei saa minu tuju rikkuda. Poolel teel sihtkohta möödusid minust prohviratturid. Üks ilmselt minu punastest pükstest ja jalgrattast pimestatud viipas mulle käega ja kutsus kaasa sõitma. Sellise temponi läheb mul kindlasti veel natuke aega, aga ega ma ei kurvasta. Mulle meeldib oma kiiruse ja radade üle ise otsustada. Just sellepärast tahangi ma alati üksi sõita. Muigama pani küll.
Lausa uskumatu kuidas sirelid õitsevad, õunapuud on nii õisi täis, et lehed ei paista väljagi ja ööbikud laksutavad öö läbi. Praegu ongi vist see kõige ilusam aeg ja magamisest ei tule mitte midagi välja.