Meie armas kevadpidu.

Kolmapäev 25 mai 2011.

Kuigi mu päev ei alanud just kõige meeldivamate uudistega, olen ma praegu siiski nostalgilises meeleolus ja mu hing on täis hellust ja rahu.
Meie rühmal oli täna kevadpidu. Lastel oli esimene suurem etendus"Kuidas lepatriinu endale täpid sai."
Meie pisikesed olid kõik tublid ja julged ning said oma osadega suurepäraselt hakkama.
Lepatriinu oli õnnetu, et tal ei olnud täppe ja käis neid küsimas sinililledelt, liblikatelt, lindudelt ja lõpuks saigi õiget värvi täpid muttidelt.
Eriti südamlik oli peo lõpp, kus emmed võtsid oma lapsed sülle ja laulsid koos lastega laulu "Emme kallis, tee mulle pai..."
Pärast jõime ühiselt kohvi ja sõime torti.
Lõpp läks kiireks. Maja taheti kinni panna ja mul ei jäänud riiete vahetamiseks enam aega. Sõitsingi siis koju nagu ikka oma punase jalgrattaga, seljas satsiline peoseelik, jalas kõrged peokingad ja muidugi hunnik lilli kaenlas. Kõrvaltvaatajatele jätsin kindlasti imeliku mulje, aga mis mul sellest. Vahepeal pidin ainult seelikusabasid kinni hoidma, et tuul neid üle pea ei viiks. Sellise ulaka lapse tunne tuli peale.



Oma ilusatest lilledest ei saanud loomulikult pilti tegemata jätta.