Häda mõistuse pärast.


Esmaspäev 09 mai 2011.

Kümmekond aastat tagasi ei unistanud ma üldse mobiiltelefonist. Majas oli 2 lauatelefoni ja mehel mobla olemas. Mitu korda tegi ta ettepaneku mulle ka mobiil osta, aga ma ütlesin, et ma ei vaja seda.
Mäletan täpselt, kuidas ma selle lõpuks sain. Ükskord ammu-ammu just ööl enne naistepäeva, kuulsin ma magamistuppa mingit totakat helinat. Justnimelt totakat. Mees ütles, et tõusku ma üles, kuna mu telefon heliseb. Ütlesin, et mul pole mingit telefoni, aga muidugi ei jäetud mind rahule. Kui helina suunas läksin, avastasin pisikese punase Nokia. Esimese asjana vahetasin muidugi helina välja.
Nüüd palju aastaid hiljem pean ka mina mobiili vajalikuks tarbeasjaks ja ega ilma selleta välja ei lähe. Paljugi mis võib juhtuda.
Täna keset päeva avastasin äkki, et mul pole mu telefoni. Muidugi tulin ma ju tööle ilma kotita, põlvpükstes, millel ei ole taskuid ja suvise pluusiga. Järelikult polnudki mul seda kuskile toppida. Kuhu ma aga ta jätsin, seda ma ka ei teadnud. Häda kui inimesel on 2 kodu. Kadunud ta ei olnud selles ma olin kindel, aga kummas majas, seda ma ka ei teadnud. Ilmelt pistsin automaatselt kuskile käest ära.
Kõige imelikum oli tööl olla. Kogu aeg oli nagu midagi puudu. Vahel ei helista keegi mulle terve päeva jooksul, aga nüüd kujutasin millegipärast ette, et kõigil on mind kohe kiiresti vaja kätte saada. Ega enne ei saanudki rahu, kui sõitsin lõuna ajal koju. Õnneks oli ikka töökohale ligemas majas. Nagu arvata võiski 6 vastamata kõnet ja 2 sõnumit. Päeva rekord igatahes. Kõige rohkem oli mul kahju, et ma sõnumi märguannet ei kuulnud. Just emadepäeval olin salvestanud minu kõige noorema lapselapse hääle lausega:"sulle on sõnum."See oli tõeliselt armas. Hakka või ise endale sõnumeid saatma, nagu Muhv- nõudmiseni, et ainult seda lauset jälle kuulda.