Kuidas ilma elektrita hakkama saada?

Teisipäev 24 mai 2011

Inimene on ikka oma harjumuste ori.
Kui tütar mulle kell 2 helistas ja teatas, et pool maja on ilma elektrita, ei mõelnud ma veel midagi. Arvasin et kindlasti lõi kilbis mingi kaitsme välja ja kui koju jõuan vajutan lihtsalt sisse.
Paari tunni pärast koju saabudes oligi esimene asi kilp üle vaadata. Minu mõistuse järgi oli kõik korras. Igaks juhuks mõtlesin enne riketesse helistamist poistega nõu pidada, sest ega minu teadmised elektrist pole just need maailma parimad. Kuid siis selgus tõsiasi. Üks poiss oli Märjamaal, teine Kiviõlis ja see kõige suurem Padisel. Ikkagi pidin ennast usaldama. Olin esimene. Mitte keegi polnud kurtnud elektrikatkestuse üle. Õnneks selgus varsti, et ikka alajaamas oli mingi viga, millega hakati kohe tegelema. Mul läks muidugi kohe kergemaks, et vähemalt minu majas oli kõik korras. Selgelt on veel meeles uue aasta algus, kus olime 9 tundi ilma elektrita. Seda õudust ei tahtnud küll jälle üle elada.
Puudus just see faas, mille pealt mul töötasid kõik kodumasinad. Järelikult süüa polnud vaja teha, pesu polnud vaja pesta, boiler ei töötanud, samuti arvutid ja televiisorid. Just täna, kui ootasin kaugelt külla oma sugulast, kellele olin lubanud midagi maitsvat pakkuda. Selleks ajaks kui tema kohale jõudis, oli terve maja juba ilma elektrita. Ei saanud isegi kohvi pakkuda, aga sellegipoolest oli meil tore olla ja jutt aina jooksis. Peale sugulase lahkumist hakkas juba pimedaks minema. Magama oli vara minna, aga teha ka midagi ei osanud. Kogu aeg oli selline tunne, et midagi pakilist on veel vaja teha. Kõige hullem protseduur oli dušši all käimine. Nagu kiuste mul just homme arsti juurde minek ja tööl pidu. Nüüd tean ka seda tunnet, mida kogeb iga päev Ita Ever, kui astub jääkülma vanni. Talisuplejat minust küll ei saa kunagi. No mina küll ei tea, kuidas inimesed vanasti elatud said.
Magamamineku ajaks tuli elekter tagasi. Seekord läks natuke kergemalt. Kõigest 8 tundi. No mida sa siin valges nüüd ikka enam magad.