Laupäev, 7. mai 2011



Nii lihtne see ongi.

Laupäev 07 mai 2011.

Vanem poeg sõitis kolmapäeval Ida-Virumaale vaatama kuidas tema projekt edeneb. Lubas kindlasti reede õhtuks tagasi olla. Nagu ikka jäin mina jälle Naabri Valveks ta maja juurde ja loomulikult ka tema punapea kass vajas söötmist. Õnneks
on poja maja minu maja lähedal nii, et erilist hädakisa ma ei tõstnud. Pealegi on kass minuga juba nii harjunud, et vahel ma mõtlen, et ilmselt ta peabki mind juba rohkem oma perenaiseks, kui poja peret. Alati ronib ta mulle sellise enesekindlusega sülle ja nõuab silitamist nagu ma oleksingi ainult tema jaoks. Loomulikult on mul aga minu oma isiklik must kass Dusja, kelle me lapsendasime 4 aastat tagasi peale ta pererahva surma. Õnneks on ta vahepeal kenasti eesti keele omandanud.
Olgu kuidas selle kassiga on, aga reedel selgus, et poiss ei tulegi tagasi ja lisaks tema kassile ootab söötmist veel tema ülemuse laika. Ülemus oli koos perega sõitnud Võrumaale ja palus pojal tema koera toita. Kes siis veel hädast välja aitab, kui mitte oma ema? Küsisin poja käest, mida ta küll ilma minuta teeks? Poeg vastas, et mitte midagi, sest siis poleks ju teda ka olemas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar