Esmaspäev, 31. mai 2010

Must lind.

esmaspäev 31 mai 2010 kell 23.45.




Ärkasin öösel ja tundsin,et ma pole enam toas üksi. Nii see oligi. Minu voodijalutsis istus must lind. Ta oli ennegi mind külastanud. Varem õige tihti, peaaegu igal öösel, aga viimasel ajal olid ta külaskäigud jäänud järjest harvemaks.
Tundsin kohe, kuidas minu süda täitus igatsuse ja valuga. Täna oli lind eriti jultunud ja tige.Vaatas mind pea viltu ja silmad kissis. Teadsin,et täna öösel ma enam und ei saa. .Mida rohkem ta mind vaatas, seda rohkem tundsin ma kurbust ja tühjust.
Lõpuks ei kannatanud ma enam ta pilku välja ja tõusin tasakesi voodist. Läksin tütre tuppa. Siin ta mul magas, Minu pesamuna ja ainuke, kes oli minu juurde veel jäänud. Istusin ta voodi äärele ja vaatasin teda. Magas nii sügavalt, et ainult nohises läbi une.
Äkki otsekui oleks tundnud,et mina olen tema juures laps naeratas. Nüüd ma teadsin. On veel keegi, kes vajab minu kaitset ja hoolitsust veel kaua-kaua.
Maga rahus mu laps, sinu ema on sul toeks kui sa teda vajad. Suudlesin teda otsaette ja sulgesin vaikselt ukse. Läksin oma tuppa tagasi. Lind oli kadunud. Oli see olnud päriselt või kujutasin kõike ette. Keerasin padjale kuiva poole ja teadsin, et homme on juba uus päev-minu uue elu 882 päev...

Laupäev, 29. mai 2010



Ja sealt ta tulebki.


Pühapäev 30 mai 20010.

 Viimaks said  poisid oam asjad nii seatud, et polnud ühtegi sünnipäeva, Hiiumaale sõitu ega ka kanuumatka.
lõpuks oli aega ka minu ja mu kasvuhoone jaoks. Kartsin, et tomatid hakkavad juba toas vilja ja kandma enne kui kasvuhoonesse jõuavad.
Tegelikult kartsin, et ma ei hakkagi kunagi enam tomateid kasvatama.Viimane lootus kukkus kokku jaanuaris öösel maha sadanud lumega. Kõik mu õhtud olid kulunud lume rookimisele. Terrassidelt, puuriida katustelt tänavalt ja isegi maja katuselt. Muidugi ka kasvuhoonelt. Pilt mis hommikul tööle minnes avanes oli nii troostitu. Ei kujutanud ettegi ,et üks kasvuhoone võib lume raskuse all maatasa vajuda.
Oma arust olin ikka hoolas olnud. Mis sest nüüd enam. Kõik mu 4 last otsustasid mulle sünnipäevaks uue kinkida. Seal ta nüüd seisiski all keldris ja ootas oma aega.
Ega see kokkupanek nii lihtne polnudki. Katuse luukide ja lükanduksega oli ikka parasjagu tegemist. Aga hakkama saime.Vahepeal käisin veel pannkooke küpsetamas,et töö libedamalt läheks..


Pildil Mõhk ja Tölpa Metsamoori juhendamisel kasvuhoonet kokku panemas.

Reede, 28. mai 2010

  
Kuidas ma lehma mängisin.

Täna oli siis see päev kus meie lasteaias oli "Nukitsamehe" etendus.
Meie igaaastane traditsioon on, et lasteaia sünnipäevaks esitame lastele õpetajatega koos ühe etenduse.
Hommikust saadik olid koridorid täis tahmaseid ja sarvilisi tegelasi. Kell 11 kogunesid lapsed õue. Kohale olid tulnud  lapsed teistest lasteaedadest.
Meie lasteaias on palju oravaid ja vareseid ning loomulikult  sobisid nad meie etendusega ideaalselt kokku.
Lapsed vaatasid suud ammuli ja olid ikka  etendusest vaimustuses.
Kõik läks täpselt nii nagu plaanitud kui välja arvata pisiasjad, et lehma tagumine osa astus ämbrisse ja Tölpa kukkus kõhuli nii, et parukas va jus viltu. Seda rohkem sai naerda.
Mina muidugi lehma peaosas.
Reede 28 mai 17.55

Neljapäev, 27. mai 2010


Neljapäev 27 mai.

Täna toimus siis meie lasteaias kaua oodatud evakuatsiooni õpe. Kõigepealt oli suurtele kiire koolitus ja siis algas raskem osa praktika.
 Meie 3-aastaste rühmas oli kohal 22 last.Muretsesime natuke kuidas me pisikestega järsust avarii trepist alla saame.Varasemad aastad on näidanud,et lapsed satuvad ikka paanikasse.
Eelmise aasta koolirühm nuttis oma tuppa jäänud kaisukate pärast. Tee siis nutvale lapsele selgeks, et see pole ju päriselt. Igaks juhuks olime väikeste juures kõigeks valmis.
Koridorid lasti paksu suitsu täis. Häire hakkas tööle. Igal rühmal oli oma kindel kogunemiskoht kuhu pidi võimalikult kiiresti jõudma. Nii kiiresti pole me vist veel kunagi lapsi riidesse saanud. Algul tegi lastele kõik väga nalja, aga kui suits juba meie ruumi hakkas jõudma, siis mõnegi nägu läks tõsiseks.
Mina olin siis rivi ees ja püüdsin lapsi rahustada ja koos hoida.Teine õpetaja oli lõpus ja sulges meie järel uksi. Ega see järsust trepist alla tulek väga lihtne polnudki, aga saime  hakkama ja jõudsime kenasti liumäe juurde kus oligi meie kogunemiskoht.
Kiita saime muidugi ka, et nii väikesed ja tublid.
Üritus ise läks korda,aga naerma ajas ühe 3 aastase küsimus, et kus mina nii kaua olin kui nemad läbi suitsu pidid minema.

Kolmapäev, 26. mai 2010


Minu esimene katsetus.
.
Olen  kogu oma julguse kokku võtnud ja alustanud millegi täiesti uuega oma elus.elus. Loomulikult sai plikapõlves salaja päevikuid peetud. Sinna oli hea oma esimese armastuse magusad õhkamised ära pihtida. Muidugi kõigele lisaks veel need  tüdrukutel salmikud, mis anti käest kätte ja esilehel oli kindlasti armsad sõbrad olge head...
Igasuguseid asju on elus katsetatud. Alati on millegi  jaoks esimene kord. Usun, et see teine kord on juba palju lihtsam. See siin on nagu sissejuhatus. Loomulikult ma veel ei tea millega see lõppeb ja kas üldse oskangi midagi sellist kirja panna, mida oleks ka hiljem hea lugeda, aga julge pealehakkamine on alati pool võitu. Usun, et mu elus on ka selliseid asju, mida ma tahaksin teiega  jagada.
Blogi nimi on ühest kunagisest teatrietendusest, mida ma käisin just siis vaatamas kui olingi esimest korda armunud. Millegipärast on etenduse sisu peast kadunud ja mul pole enam õrna aimugi, millest see rääkis.