Must lind.

esmaspäev 31 mai 2010 kell 23.45.




Ärkasin öösel ja tundsin,et ma pole enam toas üksi. Nii see oligi. Minu voodijalutsis istus must lind. Ta oli ennegi mind külastanud. Varem õige tihti, peaaegu igal öösel, aga viimasel ajal olid ta külaskäigud jäänud järjest harvemaks.
Tundsin kohe, kuidas minu süda täitus igatsuse ja valuga. Täna oli lind eriti jultunud ja tige.Vaatas mind pea viltu ja silmad kissis. Teadsin,et täna öösel ma enam und ei saa. .Mida rohkem ta mind vaatas, seda rohkem tundsin ma kurbust ja tühjust.
Lõpuks ei kannatanud ma enam ta pilku välja ja tõusin tasakesi voodist. Läksin tütre tuppa. Siin ta mul magas, Minu pesamuna ja ainuke, kes oli minu juurde veel jäänud. Istusin ta voodi äärele ja vaatasin teda. Magas nii sügavalt, et ainult nohises läbi une.
Äkki otsekui oleks tundnud,et mina olen tema juures laps naeratas. Nüüd ma teadsin. On veel keegi, kes vajab minu kaitset ja hoolitsust veel kaua-kaua.
Maga rahus mu laps, sinu ema on sul toeks kui sa teda vajad. Suudlesin teda otsaette ja sulgesin vaikselt ukse. Läksin oma tuppa tagasi. Lind oli kadunud. Oli see olnud päriselt või kujutasin kõike ette. Keerasin padjale kuiva poole ja teadsin, et homme on juba uus päev-minu uue elu 882 päev...