Ja sealt ta tulebki.


Pühapäev 30 mai 20010.

 Viimaks said  poisid oam asjad nii seatud, et polnud ühtegi sünnipäeva, Hiiumaale sõitu ega ka kanuumatka.
lõpuks oli aega ka minu ja mu kasvuhoone jaoks. Kartsin, et tomatid hakkavad juba toas vilja ja kandma enne kui kasvuhoonesse jõuavad.
Tegelikult kartsin, et ma ei hakkagi kunagi enam tomateid kasvatama.Viimane lootus kukkus kokku jaanuaris öösel maha sadanud lumega. Kõik mu õhtud olid kulunud lume rookimisele. Terrassidelt, puuriida katustelt tänavalt ja isegi maja katuselt. Muidugi ka kasvuhoonelt. Pilt mis hommikul tööle minnes avanes oli nii troostitu. Ei kujutanud ettegi ,et üks kasvuhoone võib lume raskuse all maatasa vajuda.
Oma arust olin ikka hoolas olnud. Mis sest nüüd enam. Kõik mu 4 last otsustasid mulle sünnipäevaks uue kinkida. Seal ta nüüd seisiski all keldris ja ootas oma aega.
Ega see kokkupanek nii lihtne polnudki. Katuse luukide ja lükanduksega oli ikka parasjagu tegemist. Aga hakkama saime.Vahepeal käisin veel pannkooke küpsetamas,et töö libedamalt läheks..

Pildil Mõhk ja Tölpa Metsamoori juhendamisel kasvuhoonet kokku panemas.