Pühapäev, 28. august 2011

Mõeldes Sinule...



Augustikuud ei armasta ma juba ammu ja see kuu võiks aastas täiesti vahele jääda.
Täna on Sinu sünnipäev ja lahkumispäev. Sa oleksid saanud täpselt 54 aastat vanaks, kui Sa poleks 4 aastat tagasi meie juurest ära läinud. Loodus ei salli tühja kohta. Sina läksid ja Sinu asemele tuli pisike poiss. Me kõik ootasime hoopis tüdrukutirtsu nagu arstid olid lubanud ja mitte veel nii vara. Ta pidi tulema alles septembris.
Ma pole kunagi enne olnud nii katki, nii hüljatud, nii õnnetu nagu sellel augusti õhtul. Miks võtsid naeratuse mu näolt, röövisid headuse mu südamest ja ei lasknud sel hetkel pisikeset poisist täit rõõmu tunda? Igatsus on hinge just selles osas, mida ma mõistan kõige vähem. Lootus võib surra, mõistus vaikida, hing ning süda puruneda, aga igatsus jääb alati. Isegi siis, kui mitte midagi enam alles pole, ei kao ta mitte kuskile.33 pikka aastat olid sa mu kõrval, aga ära läksid 5 minutiga. Minule sellest ajast ei piisanud. Ma tahtsin veel. Ma olen alati kadestanud neid vanapaare, kes käivad käest kinni ja toetavad teineteist. Mina ju tahtsin ka kunagi Sinuga nii käia. Mõtlesime, et kasvatame oma lapsed suureks ja siis oleme teineteise päralt. Ainult üks jäigi meil veel suureks kasvatada. Teised olid kõik juba oma teed läinud. Sa jõudsid päris palju näha. Vanema tütre pulmi, vanema poja ülikooli ja noorema poja keskkooli lõpetamist, ainult noorema tütre kasvamine jäi Sulle lühikeseks. Sa usaldasid meie pesamuna kasvatamise mulle. Olen seda teinud nii nagu oskan ja suudan. Arvan, et sinu süda jääks rahule.
Kuni me oma minevikust lahti ei lase, seni pole meil ka olevikku ja tulevikku. Mida kauem seda ketrame, seda kauem me sinna ka lõksu jääme. Millegipärast ununeb kõik halb ja järele jääb ainult hea. Ilmselt sellepärast me nii väga oma minevikku taga igatsemegi. Olen ju minagi kõigest luust ja lihast inimene. Valu tundmine annab oskuse tunda ära kõik hea, kuigi sügaval südames on midagi ikka veel katki ja see ei saagi enam kunagi terveks. Aga ma olen ju armastanud, jumaldanud, unistanud, kiindunud olnud ja usaldanud. Kui palju on meie ümber inimesi, kes pole seda võib-olla kunagi teinud. Nad võib-olla ei oskagi seda teha või ei taha ega julge. Tuleb leppida minevikuga, iseendaga ja hinnata just seda, mis meil on. Kui aga keegi lausub mulle jälle selle kuldse lause, et ma tean, mida sa tunned, siis tahaksin kisendada:"Sa ei tea seda! Sa ei tea seda enne, kuni sa pole ise pidanud seda läbi elama ja annaks jumal, et sa ei peakski sellist katsumust läbi tegema."
Sina minu armas seal kaugel tähtede taga, ära muretse meie pärast. Me saame kõik hakkama. Ma tean, et Sa ei unusta meid kunagi. Nagu mina sind iial unustada ei saa. Ikka ja jälle tuled Sa unenägudes minu juurde. Usun, et sa rõõmustad minu üle, et ma pole üksi. Vahel võib ju elus ka 2 korda vedada.

Nii oleksin ma tahtnud meie vanadusepäevad veeta. Kaugel, kahekesi, meie väikeses onnikeses.

Reede, 26. august 2011

Tere.



Uskumatu, kui palju jõuab teha kui 3 nädalat oled ilma arvutita. Mõni päev ei tule enam arvuti meeldegi. Olen taasavastanud selliseid tegevusi, millega pole enam ammu tegelenud. Näiteks tuletasin meelde, et olen kunagi muusikakoolis käinud. Hea on üle aastakümnete kogeda, et kõik polegi veel meelest läinud. Selline hea äratundmise rõõm.
Täna oli tõeline suvepäev. Hommikul sõitsin oma uue rattaga Nõmmele. Punane ratas on minu elust nüüd igaveseks kadunud. 6 pikka aastat sain ta seljas tallata ja selle ajaga oli ta mulle täiesti omaseks muutunud.Tegelikult on mul temast täiesti kahju, aga eks igal asjal ole oma aeg. Olen ju sõitnud vihmas ja lumes aastaajast hoolimata. Mees putitas küll teda, aga nüüd andis lõpuks ka käiguvahetaja otsad. Sõidan nüüd lilla rattaga. Perekonnas peab valitsema üksmeel. Oleme mehega nüüd ühtemoodi lillad. Ära tunneb mind hoolimata ratta värvist ikka punaste pükste järgi.
Uus asi tahab veel harjumist. Panin nagu tavaliselt ratta Nõmme keskuse ette lukku ja kui turult tagasi tulin, siis esimese ehmatusega vaatasin, et minu punast polegi. Võttis korraks südame alt külmaks. Lihamüüa oli just hoiatanud, et turult varastatakse rattaid. Minu lilla oli ikka alles.
Koju jõudes kolisin oma tööde ja tegemistega aeda. Homme tulevad kõik lapsed külla. Vanem poeg on küll veel Jordaanias tööl, aga loodan väga, et ta jõuab ka õigeks ajaks. Kartulisalati hakkimine ongi paras õuetegevus. Pole pärast köögi koristamist. Seda enam, et naaberaias oli poissmeeste pidu. Tursked palja ülakehaga mehed jooksid ja huilgasid nagu lapsed. Üks karvase rinnaga teibiti üleni kinni. Ma ei hakka seda kirjeldamagi, kuidas pärast teibi lahtiharutamine käis. Panin igatahes oma raadio kõvemini mängima. Rinnakarvadest on ta vähemalt nüüd määramata ajaks prii.
Tegelikult tahtsin ma hoopis reklaamiplakatitest kirjutada.
Sõitsin mina ükshommik tööle ja näen juba kaugelt reklaami "Tere naine." Mõtlesin, et mõtle kui armas, kihutad hommikul kell 6 sajaga tööle ja juba tervitatakse. Lugesin siis teist lauset ka."Kas sul kumm on kaasas?"
Mis pagana kumm hommikul vara? Pole mul mingit kummi peale rattakummide ja pole kunagi olnudki. Saan ju aru küll, et see rohkem ikka nooremale sihtgrupile mõeldud, aga kas mina pean siis hakkamagi iga päev piinlikkust tundma, et mul kummi pole? Isegi siin, väikeses äärelinnas, pean seda iga päev lugema. Seisab see ju suurelt mu teel otse ees.
Küsisin oma nooremalt tütrelt kuidas tama eakaaslastele sellised reklaamid mõjuvad? Kas teevad targemaks ja manitsevad ettevaatusele? Tütar arvas, et tema tutvusrindkonnas ajavad need pigem naerma, kui õpetavad millekski.
Vanem tütar aga arvas, et see reklaam, mis telekast tuleb, on igatahes lahe.

Avastasin just oma maja eest trepilt siili. Turtsus pahaselt, et ma polnud talle midagi suupärast pannud. Saa siis nüüd aru kas ma elan linnas või maal. Varem pole ükski siil meid enne külastanud.

Neljapäev, 18. august 2011

Kõik pole veel kadunud.


Ilmselt jään ikka ellu. Digi TV töötab nüüd tänu uuele digiboxile ja ruuterile jälle edukalt kuni järgmise korrani (ptüi, ptüi ptüi). Arvuti emaplaat polegi õnneks katki. Mehe poeg kiskus eile lahti ja saan hakkama ilmselt väiksemate kulutustega kui esialgu arvasin. Garantii alla poleks see kindlasti kuulunud, sest kaitse oli läbi põlenud ja toiteblokil oli 3 kõrbenud kohta. Vaeseke sai järelikult mitu matsu korraga. Vähemalt tööraha jääb nüüd ära ja mõne päeva pärast loodan jälle oma armsa arvutiga koostööd teha. Nii vähe õnneks vaja. DVD mängija ootab veel oma järjekorda. Natuke pean kosuma ja siis on tema kord. Elu on jälle lill!
Kaksikutel teen ka juba vahet. Enam ei peagi tõh särgi värvi vaatama.

Teisipäev, 16. august 2011

Seekord siis sedamoodi.

Nii-lõpuks jälle tagasi lasteaias oma igapäevase töö juures. Tegelikult mulle ju meeldis kohvikus töötamine. Sain hoopis teistsuguse kogemuse. Kui järgmisel suvel uuesti appi kutsutakse, siis lähen kindlasti jälle. Rikkakas sellest just ei saa, aga see polegi ju kõige tähtsam.
Teenitud raha kulutamisega polnud ka mingeid probleeme. Alguses ikka mõtlesin, et mida ma nüüd endale ostan, aga loodus tegi minu eest selle töö ära. Ma ei uskunud seda vanarahva tarkust, et ka luuavarrest võib pauk tulla, aga nüüd usun ja ilmselt tükk aega läheb enne, kui ma äikese hirmust üle saan.
Olen sellel suvel alati korralikult elektri välja lülitanud, kui kodust minema lähen. Tahtsin seda sellelgi korral teha, kuigi väljas paistis päike ja polnud sedamoodigi, et kohe hakkab paukuma. Tütrele jõudsin veel järgi hüüda, et võtku igaks juhuks vihmavari ka kaasa hoolimata päikesest. Käsi sirutus juba kontakti poole, kui käis ootamatu pauk. Nagu tulekera oleks mu toast läbi käinud. Jalad hakkasid all tudisema ja kõrvad olid kurdid.Tööle läksin teadmatuses. Ei julgenud midagi sisse lülitada ega katsetada. Õhtul tuli siis kahjude ülelugemine. Arvutid, digibox, DVD mängija. Pärast selgus, et minul oli veel hästi läinud. Terve meie tänav oli kannatada saanud ja paljud hoopis rängemalt. Äike oli löönud otse elektritraatidesse. Vedas veel, et oli halastanud mu teleritele ja videomakile. Mõni aeg peab ilmselt nüüd ilma arvutiteta hakkama saama. Lillad mehed ka uurivad veel kuhu kadus minu internett ja digi TV. Ei olnud abi isegi uuest boxist ja jaama ümberseadistamisest. Heiki Valner küll kutsus mind "Reporteri" saatesse, et ma saaksin avalikult vinguda ja viriseda oma kahjude üle, aga ütlesin, et ma pole nii vapper ja ilus. Pealegi mis sellest kasu oleks. Minu maja käest ei küsinud muidugi keegi kas ta tahab avalikult esineda nii, et tema ei pääsenud oma saatusest. Tegelikult on mul tuju paha küll. Minu esimene päris minu oma enda arvuti läks ju katki ja veel garantii ajal. Äikese kahjustused ei käi ju sinna alla. Olin siiamaani ikka laste omadega hakkama saanud. No nüüd pole laste omi ka mitte, aga aitab vingumisest. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi saab ikka.
Nüüd peale lillade meeste käiku selgus, et ruuter läheb ka vahetamisele. 2 pesa olid ka paugu saanud.

Lasteaias on jälle vahva. Eilne päev oli nagu kohanemine ja täna panen juba täistambiga-üksi ja 17 lapsega. Kõik õpetajad pole veel puhkuselt tagasi jõudnud. Meil on 4 uut last rühmas. Eriti vahvad on 2 aastased kaksikud. Täna tegime vahet ainult särgi järgi.
Kui homme teised riided pannakse, siis ma vist enam ei tea.

Teisipäev, 9. august 2011


Häda mõistuse pärast.


Minu jaoks jagunevad vene rahvusest inimesed kahte rühma. Esimesse kuuluvad need, kes näitasid ennast aprillirahutuste ajal. Kes pole siin millegagi rahul, ei õpi keelt ja suhtuvad halvustavalt meie riiki. Igal pool mujal on parem, aga siit ära minna ka millegipärast ei taha, kuigi neid ju igati diskrimineeritakse.
Teised on tõelised vene hinged. Nad on südamlikud, abivalmis, külalislahked, proovivad sinuga rääkida eesti keeles ja nende peale võib alati kindel olla. Nad on valmis sinu heaks kõik tegema.
Teise rühma esindajaga töötan ma praegu koos kohvikus. Ta on särav, abivalmis, viisakas ja tähelepanelik. Pole ma kunagi näinud teda pahas tujus.
Isegi siis, kui teine kokk vahel ta kallal toriseb, et jälle ei saanud millestki aru. Mul on temast kahju, sest ma näen kuidas ta pingutab ja püüab. Ta on selline emalik, keda tahaks kohe kallistada, sest temast õhkab heatahtlikust ja südamlikust juba kaugele.Ta ei räägi kunagi kedagi taga ja näeb inimestes ainult positiivseid külgi.
Esimesse rühma kuulub minu lähedalt naaber. Ta on terve oma elu siin elanud. Seega juba üle 50-ne aasta. Mitu korda kiidelnud, et tal on eestlaste hulgas rohkem sõpru, kui venelaste hulgas. Eesti keelest ei tea ta aga midagi ja hullemat riiki, kui meie oma pole olemaski. Õnneks ei pea ma seda enam kuulama, sest mina pole teda kunagi mõistnud ning ta teab seda. Ega ta poleks ilmselt mu ukse taha tulnudki, aga tal oli mind vaja.
Pühapäeval tuli ta uurima kas minu töökojas ei saaks talle teha katuse harjaplekke.
Mina :"Annan plekksepa numbri. Leppige ise kokku millal saab, sest täna ju pühapäev?"
Tema:"Kas saan kohe harjaplekid, kui helistan? Kas paigaldavad juba täna?"
Mina: "Loomulikult mitte. Täna ju puhkepäev ja kell ka juba palju."
Oi seda nägu siis, et kuidas ei saagi kohe. Tema tuleb tööd pakkuma ja peab ootama. Läks siis lontsides ja omaette torisedes minema. Natukese aja pärast mu ukse taga tagasi.
Tema:"Sa andsid mulle vale numbri. Seal ei võta mingi plekksepp vastu vaid keegi räägib imelikku juttu."
Kogu jutt käis meil muidugi vene keeles. Helistasin ise siis sellel numbril, mille ma olin talle andnud ja sealt kostis "mobiiltelefon, millele te helistate.... Tule taevas appi. Mul polnud lihtsalt sõnu.















Ootamatute külaliste sissetungi ärahoidmiseks panen turvanaise uksele valvesse.

Laupäev, 6. august 2011


Avastades Avinurmet.




Avinurme on alevik Ida-Viru maakonnas. Polnud varem sinnakanti sattunud. Kuna mu elukaaslane on aga sealt pärit ja ta ema elab Avinurme hooldekodus, oligi plaan sinna sõita.
Hooldekodu ei jätnud mulle seda tavalist vanadekodu muljet. Remont oli küll mitmes kohas pooleli, aga toad olid avarad ja valgusküllased. Seinad olid värvitud heledaks ja palju oli kasutatud puitu. Igal pool oli palju lilli. Töötajad olid sõbralikud ja lahked.
Meile toodi kohe kandikul kohvi ja küsiti ega muid soove pole.
Minu mehe ema nägi oma 86. eluaasta kohta väga nooruslik välja. Poleks üldse uskunud, et tal on nii palju aastaid turjal.
Vaatasime vanu albumeid ja ta tutvustas meile oma suguvõsa.













Edasi läksime surnuaeda. Avinurme surnuaed on väike, aga hästi korras. Enamus haudu on lilli täis ja hooldatud.
Eraldi vaatamisväärsus on kunagi metsa väljaveoks ehitatud kitsarööpmeline raudtee.
Nüüd on tal uus ülesanne -vedada inimesi liinil Avinurme-Avinurme. 100 meetrisel raudteelõigul popsutav vedur on endale sappa saanud ka 2 vagunit.



































Käisime ka mehe lapsepõlvekodus. Seal oli kuidagi troostitu. Maja oli räämas ja ilmselt õiget omanikku tal vist polnudki. Kuidagi kurb tunne tekkis. Tagasisõidul keerasime metsa sisse ja tegime mõnusa pikniku.










Reede, 5. august 2011


Kuidas mehi testida?



Vedelesin terve päeva mehe aias. Pakkusin talle oma abistavat kätt, aga ta ütles mulle, et puhka ometigi ka, sul ju puhkus. Mine võta parem aias päikest. Justnagu mul seda veel vähe oleks tehtud. Ma ju niigi pruun. Lontsisin siis aeda igavlema. Sõin ära viimased mustad sõstrad ja narrisin natuke naabri koera. Tegelikult on ta väga ilus hunt, koolitatud ja puha, aga keegi ei viitsi temaga tegeleda. Jälgib mind alati nii armsalt pea viltu. Mul on vahel lausa kahju. Küsi või koera endale jalutamiseks.
Täna olen jalamees. Eile olid mu jalgratta pidurid lõplikult üles öelnud ja ilmselt polegi mu rattal enam ühtegi tervet kohta. Olen ju mitu aastat sõitnud vihmas ja lumes ja peale keti õlitamise ning kummide pumpamise mitte midagi teinud. Varem käisin ikka korralikult
jalgrattaga hoolduses, aga viimasel ajal oli pidevalt midagi tähtsamat vahele tulnud. Kohutav tunne on sõita, kui pole pidureid. Hoog läheb üha kiiremaks, kuigi püüad vaikselt sõita. Mõtlesin, et mu kingatallad kuluvad enne läbi, kui ma mehe juurde jõuan. Päris Kingpoolina ma siiski kohale ei jõudnud.
Niisiis mina vedelen ja mees parandab mu ratast.Aegajalt käin piilumas, kas ikka töötab usinalt ja loomulikult õpetan ka.
Kella neljaks sai ratas lõpuks enam-vähem korda. Just niipalju, kui oli veel võimalik teha. Kibelesin kohe
sõitma. Pidin ju ometigi mehe töö ära testima. Läksin siis oma tavalist rada pidi nagu alati ja tahtsin just mehele helistada, et kiita teda hea hea töö ees. Samal momendil oli kett jälle maas. Vist ikka vandusin vaikselt omaette. Mees oli küll hoiatanud, et kett on küllaltki kulunud ja erinevalt hammasratastest ning võib maha tulla kui ma väga ägedalt käike vahetan. Oli ju ometigi nii hea ja kerge sõita, et ma üldse ei mõelnud enam selle peale. Abivahendid olid mul loomulikult rattakorvis. Ei tahtnud enam välja näha naistraktoristina nagu peale viimast keti peale panemist. Pole see töö midagi nii raske, aga keeruliseks teeb asja see, et kett läheb alati valele poole ja mul on ju ketikaitse. Võtsin oma kirurgikindad ja asusin operatsioonile keti peale panek. Pusisin seda siis sealt teisele poole nii, et higipullid otsa ees. Nägin ikka kõvasti vaeva. No ei tahtnud täna kuidagi peale minna. Mees polnud õliga ka kokku hoidnud. Kujutasin ette millised mu käed oleksid olnud. Kindad olid ikka sellised, et no te ei taha teada. Mehed voorisid kogu aeg mööda ja mitte keegi ei pakkunud mulle oma abi. Pole ma ju ka blond esimeses nooruses, aga viisakuse pärast oleks võinud mõni ikka minusuguse vanainimese käest midagi küsida. Kasvõi "jõudugi" soovida. Ja siis "yess"! Saingi ise hakkama. Just samal momendil astus minu juurde mees ja küsis ega mul abi vaja pole? Tänasin teda viisakalt ja ütlesin, et selle väikese asjaga saan ma iga kell nagu niuhti hakkama.

Kolmapäev, 3. august 2011







Kaua võib?



Tänapäeval ei kujuta oma elu enam hästi ilma telefonita ette. Viimasel ajal aga hakkavad lõputud kaubapakkumised telefoni teel mind ära tüütama.
Eilne päev algas "Postimehe" pakkumisega. Teiselpool oli nii osav rääkija, et mul ei õnnestunud talle mitte ühtegi sõna vahele öelda. Kuulasin automaatselt kui soodsad pakkumised neil on. Alles peale 5 minutilist kõnet sain ka sõna sekka öelda. Tänasin viisakalt ja teatasin, et mul juba ammu käib see leht.
Peale lõunat pakuti "Kroonikat." Mulle pole kunagi see ajakiri meeldinud ja pole ka selle fänn olnud. Teatasin juba natuke torisedes, et ma ei loe seda ajakirja. Teiselpool oldi kohe lahked, et kui see ei meeldi, võtke siis "Naisteleht."Jumal küll! Mis vahet neil on? Mulle ei meeldi ju see ka. Olin vist küll täiega kaubapakkuja pahameele ära teeninud. Keset päeva torisev ja pahas tujus.
Täna hommikul kell 9 pakuti tasuta raamatute tutvustust. Kokaraamatuid on mul isegi juba oi, oi kui palju. Pealegi saan alati netist mulle vajalikku retsepti otsida. Milleks veel raha raisata?Issand jumal laske ometi elada. Mul on puhkus! Saage ükskord juba aru. Ma ei soovi mitte midagi.
Nüüd mõni minut tagasi pakuti omega 3 kapsleid. Sain telefoni teel meditsiinilise koolituse. Tean nüüd, et omega 3 rasvhapped alandavad vererõhku, mis mul on niigi juba ohtlikult madal, triglütseriidide taset, parandavad verehüübivust, aitavad vähendada trombide teket ja muudavad veresoonte seinad elastsemaks. Samuti vähendavad põletikureaktsioone ja on kasulikud võtta ka selliste probleemide korral nagu liigesevalud, nahaprobleemid. Viimaste uuringute korral lausa võimelised mõjutama teatud tüüpi vähirakke. Hind muidugi eriti soodne ja just mina olen üks väljavalitu, kellele seda võimalust pakutakse. Miks ka mitte osta külmutuskappi lausa terve pere aasta varu? Aitäh kallid pakkujad. Mu jalgratas vajab suurt remonti. Mu tütre arvuti andis otsad. Mul on vaja veel 5 ruumi talvepuid osta. Mu soojapump läks palavaga rikki. Laske mul ise otsustada ja oma elu elada.




Lumm.



Ei saanud muidu, kui pidin täna tagasi tulema.
Esmaspäeva õhtul, just siis, kui päike hakkas loojuma, juhtusin ma kogemata siia. Tuju oli kurb ja hing oli haige, kuigi mu elus oli kõik hästi. Süda valutas nii, et ei saanud kodus kuidagi asu. Alati võtan siis oma punase ratta ja sõidan metsa. Sellest on alati abi olnud. Metsa sõitmiseks oli aeg juba liiga hiline ja ma sõitsin sihitult mööda oma kodulähedasi tänavaid. Siin ta seisis-suur, uhke ja unustamatu. Justnagu mingi sümbol. Hiiglaslik surnud puu punase päikeseloojangu taustal. Sellist vaatepilti polnud ma varem näinud. See lummas nii, et jäin tükiks ajaks vaatama. Tahtsin pilti teha, aga loomulikult oli fotoaparaadi aku tühi. Täna tagasi tulles keset säravat päeva, polnud üldse enam mingit tunnet. Pildistasin ikkagi, sest mis seal salata, puu oli ju ilus, kuigi ta oli oma elu juba lõpetanud. Just siis, kui hakkasin ära sõitma, tuli minu juurde vanem proua ja küsis miks ma nende ilusat pärna pildistan? Sain nüüd teada, et puu oli pärn. Ütlesin tädile, et mul pole mingeid kurje kavatsusi, lihtsalt puu võlus mind oma iluga. Tädi rääkis kogu puu eluloo ja koos sellega ka enda lapsepõlve ja nooruse. Sain aru, et ta tahtis sellest kellelegi rääkida. Ilmselt oli see ta hingel juba kaua pakitsenud. Võib-olla polnudki tal seda enam kellelegi rääkida. Kui ma lõpuks minema hakkasin ja talle ilusat päeva soovisin, tänas ta mind ja ta silmis olid pisarad.




Esmaspäev, 1. august 2011


Säh sulle augusti.




Tulin just rattaga õhtuselt sõidult. Kell 9 oli veel mõnusalt soe. Paras rattasõidu ilm. Vihm oli selleks korraks otsas ja ma tegin pikema ringi. Oma 25 kilti sai maha sõidetud. Oleksin veelgi sõitnud, aga äkki läks nii pimedaks ja külmaks. Aeg möödub tõesti väga kiiresti. Suve alguses mõtleme ju kõik, et meil on pikk, soe suvi ees. Tegelikult polegi see nii kestev. Meile ainult tundub nii. Hommikul ärkad hämaras toas ja magama lähed pimedas.

Sõidust külmetavad varbad ja sõrmed. Polekski nagu enam suvi. Kuidagi märkamatult sügiseseks läinud.