Reede, 5. august 2011


Kuidas mehi testida?



Vedelesin terve päeva mehe aias. Pakkusin talle oma abistavat kätt, aga ta ütles mulle, et puhka ometigi ka, sul ju puhkus. Mine võta parem aias päikest. Justnagu mul seda veel vähe oleks tehtud. Ma ju niigi pruun. Lontsisin siis aeda igavlema. Sõin ära viimased mustad sõstrad ja narrisin natuke naabri koera. Tegelikult on ta väga ilus hunt, koolitatud ja puha, aga keegi ei viitsi temaga tegeleda. Jälgib mind alati nii armsalt pea viltu. Mul on vahel lausa kahju. Küsi või koera endale jalutamiseks.
Täna olen jalamees. Eile olid mu jalgratta pidurid lõplikult üles öelnud ja ilmselt polegi mu rattal enam ühtegi tervet kohta. Olen ju mitu aastat sõitnud vihmas ja lumes ja peale keti õlitamise ning kummide pumpamise mitte midagi teinud. Varem käisin ikka korralikult
jalgrattaga hoolduses, aga viimasel ajal oli pidevalt midagi tähtsamat vahele tulnud. Kohutav tunne on sõita, kui pole pidureid. Hoog läheb üha kiiremaks, kuigi püüad vaikselt sõita. Mõtlesin, et mu kingatallad kuluvad enne läbi, kui ma mehe juurde jõuan. Päris Kingpoolina ma siiski kohale ei jõudnud.
Niisiis mina vedelen ja mees parandab mu ratast.Aegajalt käin piilumas, kas ikka töötab usinalt ja loomulikult õpetan ka.
Kella neljaks sai ratas lõpuks enam-vähem korda. Just niipalju, kui oli veel võimalik teha. Kibelesin kohe
sõitma. Pidin ju ometigi mehe töö ära testima. Läksin siis oma tavalist rada pidi nagu alati ja tahtsin just mehele helistada, et kiita teda hea hea töö ees. Samal momendil oli kett jälle maas. Vist ikka vandusin vaikselt omaette. Mees oli küll hoiatanud, et kett on küllaltki kulunud ja erinevalt hammasratastest ning võib maha tulla kui ma väga ägedalt käike vahetan. Oli ju ometigi nii hea ja kerge sõita, et ma üldse ei mõelnud enam selle peale. Abivahendid olid mul loomulikult rattakorvis. Ei tahtnud enam välja näha naistraktoristina nagu peale viimast keti peale panemist. Pole see töö midagi nii raske, aga keeruliseks teeb asja see, et kett läheb alati valele poole ja mul on ju ketikaitse. Võtsin oma kirurgikindad ja asusin operatsioonile keti peale panek. Pusisin seda siis sealt teisele poole nii, et higipullid otsa ees. Nägin ikka kõvasti vaeva. No ei tahtnud täna kuidagi peale minna. Mees polnud õliga ka kokku hoidnud. Kujutasin ette millised mu käed oleksid olnud. Kindad olid ikka sellised, et no te ei taha teada. Mehed voorisid kogu aeg mööda ja mitte keegi ei pakkunud mulle oma abi. Pole ma ju ka blond esimeses nooruses, aga viisakuse pärast oleks võinud mõni ikka minusuguse vanainimese käest midagi küsida. Kasvõi "jõudugi" soovida. Ja siis "yess"! Saingi ise hakkama. Just samal momendil astus minu juurde mees ja küsis ega mul abi vaja pole? Tänasin teda viisakalt ja ütlesin, et selle väikese asjaga saan ma iga kell nagu niuhti hakkama.

1 kommentaar:

  1. kas on mõni asi millega meie naised hakkama ei saa??? hehehe , oled tubli tubli tubli !!!

    VastaKustuta