Lumm.

Ei saanud muidu, kui pidin täna tagasi tulema.

Esmaspäeva õhtul, just siis, kui päike hakkas loojuma, juhtusin ma kogemata siia. Tuju oli kurb ja hing oli haige, kuigi mu elus oli kõik hästi. Süda valutas nii, et ei saanud kodus kuidagi asu. Alati võtan siis oma punase ratta ja sõidan metsa. Sellest on alati abi olnud. Metsa sõitmiseks oli aeg juba liiga hiline ja ma sõitsin sihitult mööda oma kodulähedasi tänavaid. Siin ta seisis-suur, uhke ja unustamatu. Justnagu mingi sümbol. Hiiglaslik surnud puu punase päikeseloojangu taustal. Sellist vaatepilti polnud ma varem näinud. See lummas nii, et jäin tükiks ajaks vaatama. Tahtsin pilti teha, aga loomulikult oli fotoaparaadi aku tühi. Täna tagasi tulles keset säravat päeva, polnud üldse enam mingit tunnet. Pildistasin ikkagi, sest mis seal salata, puu oli ju ilus, kuigi ta oli oma elu juba lõpetanud. Just siis, kui hakkasin ära sõitma, tuli minu juurde vanem proua ja küsis miks ma nende ilusat pärna pildistan? Sain nüüd teada, et puu oli pärn. Ütlesin tädile, et mul pole mingeid kurje kavatsusi, lihtsalt puu võlus mind oma iluga. Tädi rääkis kogu puu eluloo ja koos sellega ka enda lapsepõlve ja nooruse. Sain aru, et ta tahtis sellest kellelegi rääkida. Ilmselt oli see ta hingel juba kaua pakitsenud. Võib-olla polnudki tal seda enam kellelegi rääkida. Kui ma lõpuks minema hakkasin ja talle ilusat päeva soovisin, tänas ta mind ja ta silmis olid pisarad.