Laupäev, 6. august 2011


Avastades Avinurmet.




Avinurme on alevik Ida-Viru maakonnas. Polnud varem sinnakanti sattunud. Kuna mu elukaaslane on aga sealt pärit ja ta ema elab Avinurme hooldekodus, oligi plaan sinna sõita.
Hooldekodu ei jätnud mulle seda tavalist vanadekodu muljet. Remont oli küll mitmes kohas pooleli, aga toad olid avarad ja valgusküllased. Seinad olid värvitud heledaks ja palju oli kasutatud puitu. Igal pool oli palju lilli. Töötajad olid sõbralikud ja lahked.
Meile toodi kohe kandikul kohvi ja küsiti ega muid soove pole.
Minu mehe ema nägi oma 86. eluaasta kohta väga nooruslik välja. Poleks üldse uskunud, et tal on nii palju aastaid turjal.
Vaatasime vanu albumeid ja ta tutvustas meile oma suguvõsa.













Edasi läksime surnuaeda. Avinurme surnuaed on väike, aga hästi korras. Enamus haudu on lilli täis ja hooldatud.
Eraldi vaatamisväärsus on kunagi metsa väljaveoks ehitatud kitsarööpmeline raudtee.
Nüüd on tal uus ülesanne -vedada inimesi liinil Avinurme-Avinurme. 100 meetrisel raudteelõigul popsutav vedur on endale sappa saanud ka 2 vagunit.



































Käisime ka mehe lapsepõlvekodus. Seal oli kuidagi troostitu. Maja oli räämas ja ilmselt õiget omanikku tal vist polnudki. Kuidagi kurb tunne tekkis. Tagasisõidul keerasime metsa sisse ja tegime mõnusa pikniku.










4 kommentaari:

  1. Õnneks ongi tänapäeval nii, et hooldekodu ei tähenda enam sedasama, mis omaaegne vanadekodu. Kuigi paljude vanemate inimeste meelest võrdub ikkagi tema sinnapaigutamine hülgamisega. Tegelikult see nii pole, seal on hoolitsus ja toit palju parem, kui töölkäivad lapsed saaksid talle võimaldada.

    Ma loodan, et ma vanana jään samale arvamusele, kui praegu. Et kui ma ise enam hakkama ei saa, siis pigem lasen ennast kasida palgalisetel töötajatel ja ootan pühapäeval naerunäoga oma last külla. Selle asemel, et teda igapäevase hoolitsemiskohustuse ja oma virisemisega nii ära tüüdata, et ta mu surma hakkaks ootama ;)

    VastaKustuta
  2. Kusjuures see oli ema enda soov olnud sinna minna.Rohkem kardab ta hoopis seda, et hinnad kogu aeg tõusevad ja äkki ta peab sealt ära tulema. Tal on palju sõbrannasid ja päev on hommikust õhtuni sisustatud. Pealegi veel tema kodukant. Toas on televiisor, raadio. 3 korda saavad süüa + veel õhtul kell 8 tee ja võileivad.Personal on tõeliselt lahke, mitte ainult meie juuresolekul, vaid igapäevaselt.

    VastaKustuta
  3. mulle on see esmakordne kogemus, kui vana inimene ise tahtis kodukandi hooldekodusse ja veel nii positiivne on. Lisaks sellele omaksed rahul.

    Tore!

    VastaKustuta
  4. vanasti oli jah see hirmus, kui lapsed panid omad vanemad hooldekodusse /vanadekodusse , usun, et ka siis hoolitseti seal, usun, et ka siis oli inimlikke ja häid hoidjaid . Ka nüüd oleneb kohast on väga häid inimesi hoidjateks koolitunud ja teevad oma tööd südamega sest need vanurid kes ise enam toime ei tule kodus - nemad on ära teeninud austuse lugupidamise ja hoolimise ... aga seda ei öpita see peab olema hoidja oma sees , inimlikkus ja hoolitsemise tahe .... palju õnne et teil on memm sellises kohas

    VastaKustuta