Teisipäev, 8. november 2011

Elu on habras kui niit.

Tänasel päeval on lihtne elu hammasrataste vahel jääda. Ühel päeval on sul kõik olemas-peavari, pisut toitu ja natuke taskuraha, teisel päeval olen näljas, paljas ja kodutu. Kui sul on tahtejõudu, visadust ja eneseusku, siis sa tuled sellest välja, kui ei, siis saab sinust üks järjekordne kodutu eluheidik.
Meie tänavas elasid juba oma kümmekond aastat ühes pisikese eramajas 2 meest. Nimetagem neid Peremees ja Sulane. Peremees oli tublisti üle 60-ne, rahulik, tasakaalukas, vähese jutuga omaette hoidev mees. Sulane selle eest jutukas, lõbus, seltskondlik jutupaunik. Peremehe tervis oli vilets. Alatihti jukerdav süda ja viletsad kopsud. Füüsilise töö tegijat polnud temast ammugi. Sulane askeldas siis aias, tegeles koera ja majapidamisega. Ega ta väga usin ei olnud ka. Tööd tegi ainult siis, kui sai Peremehe karmi käsu. Samas polnud ta ka nõudlik. Leppis vähesega ja oli õnnelik peavarju ja toidu eest. Vahel harva sai ta endale lubada ka mõne pudeli kesvamärjukest. See tegi ta tuju eriti heaks. Peremehe käest sai muidugi pahandada ja ega talle siis armu ka ei antud. Tööd tuli ikka ära teha. Ükskord haletsesin minagi teda, kui ta vapralt aias puid kärutas ja ega ma päris täpselt aru ei saanudki, kas tema toetas seda puukäru või oli see vastupidi. Nii see elu neil läks aastast aastasse.
Paar päeva tagasi ootas Sulane minu töölt kojutulekut. Peremehele oli vaja kiirabi kutsuda. Põhjus miks ta ise ei helistanud, oli tänapäeval nii uskumatu. Ta ei osanud mobiiliga helistada. Kõige kurvem asja juures oli aga hoopis see, et peremees viidi haiglasse ja sama päeva õhtul ta ka suri teadvusele tulemata. Peremehe tütar elab ja töötab koos perega Soomes. Ta ei tule mitte kunagi enam siia elama. Maja läheb müügiks ja on ainult aja küsimus, millal sulane peab välja kolima. Sulane, kes on 10 aastat töötanud ainult Peremehe juures, kes on ajale jalgu jäänud, kellel pole enam ühtegi sugulast ja ka peavarju. Siit välja tulla on väga raske. Elu läheb ju edasi ja muutub pidevalt. Kui sa ei suuda sammu pidada, siis jääd aja hammasrataste vahele ja sealt välja saada on väga raske. Kui sa alla ei anna, siis oled loomulikult jälle kogemuse võrra rikkam, sest õpitakse kindlasti kõige rohkem oma-enese vigadest. Just nendest, mida sa oled omal nahal tunda saanud, aga kui annad alla, lööd kõigele käega, kas siis on meil üks kodutu jälle juures.
Vaatasin teda täna ja oleksin tahtnud kangesti aidata. Kui ta tahaks, et temast veel midagi saaks, siis peab ta midagi tegema. Tahaksin aidata tal hoida usku, mis kipub käest libisema. Ta peaks julgema oma elu muuta ja sealhulgas ka iseennast. Kui ta sellega kaasa ei lähe, siis jääbki rongist maha. Õppida pole aga kunagi hilja. Õppida ükskõik mida. See rikastab meid ju alati. Julgete päralt on võit.

Esmaspäev, 7. november 2011

Kuidas ma naabripoisse kasutasin.

Ootasin oma küttepuid juba mitmendat päeva ja lõpuks nad tulidki ilusa punase Volkswagen bussiga. Mina oma tarkusest oleksin kõigepealt puud bussist välja visanud ja siis edasi kütteruumi loopinud. Bussijuht aga arvas, et pole mõtet topelt vaeva näha. Mul on garaaži põrandas luuk, mis viib otse kütteruumi ja nii  saigi bussi tagumine pool tagurdatud otse luugi ette. Loomulikult oli hea otse keldrisse varjule visata. Selle peale, et kui koorem väiksemaks jääb, buss kergemaks läheb ja üles kerkib, ei tulnud me kumbki enne, kui oli juba hilja. Buss oli nii kinni, kui kinni mu uste vahel. Muud ei jäänud lõpuks üle, kui kutsusin oma tänava ilusad ja noored poisid raskuseks ja 4 poisi abiga saime bussi ilma kadudeta mu garaažist jälle välja. Järgmisel korral tuleb ilmselt väiksem buss vaadata või poisid kohe kohale kamandada.
Parem hilja, kui mitte kunagi.

Oma 20-ne aastase staaži puhul imetlen ikka veel neid 3. lapselisi isasid, kelle viimane võsuke on lasteaeda jõudnud.
Ühel hommikul lihtsalt pannakse isa fakti ette, et ema on sunnitud keskmise lapsega haiglasse minema ja isa peab noorema lasteaeda tooma. Saabubki siis isa just õues olemise ajaks. Tuhiseb minust mööda, kui postist. Selge see, me kohtume ju esimest korda. Minul muidugi natuke lihtsam variant- ma tunnen last aga, et novembris on lapsele vaja pähe panna müts ja kätte kindaid, seda võiks üks isa küll juba teada. Heleroosadest õhukestest pükstest ma ei hakka rääkimagi.Täna sai ta ka teada, et ta laps ei käigi enam sõimerühmas.

Pühapäev, 6. november 2011

Ainult südamega näed, kõige tähtsam on silmale nähtamatu.


Vastastikune süüdistamine pole just minu loo mõte, aga eks iga konn vaatab asja
oma mätta otsast.
Ma ei mõtlegi siin lahkama hakata kas õpetajad vääriksid suuremat palka või mitte, aga tahan kirjutada just õpetajatest ja nende suhtumisest. Loomulikult ei arva ma, et kõik on ühe vitsaga löödud, aga ma olen kohtunud küll kahjuks ka selliste õpetajatega, kelle puhul tahaks öelda, et haridus ei näita veel haritust.
Mina pole päevagi koolis töötanud ja mu isiklikud kogemused kooliõpetajatega on kõik minu laste tasandil. Mu 4 last on õppinud ühes koolis ja vanusevahed on küllaltki suured. Nende koolis oli küll õpetaja, kes käitus ebapedagoogiliselt ja vahel võttis joonlauagi appi.Saan ju aru, et lapsed on erinevad ja tuleb igasuguseid olukordi ette, aga kui need korduvad aasta aastalt ja kõik mu lapsed on õppinud selle õpetaja käe all ning midagi ei muutu, siis ei saa küll ainult lapsi süüdistada. Õnneks on enamik õpetajaid kellega olen kokku puutunud suurepärased õpetajad.
Eriti meeldejääv on noorema lapse esimene õpetaja. Uskumatult kannatlik, äärmiselt optimistlik, keda pole viinud rööpast välja ka laste virisemised ja pisikesed pahandused. Püüab alati leida parima lahenduse. Alati naeratav ja heas tujus. Kindlasti on ju ka tema elus raskemaid päevi ja muresid, aga ta ei näita seda kunagi välja. Oma südames olen veendunud, et enamik meie koolides töötavaid õpetajaid on väga tublid ja peale õpetamise püüavad nad ka kogu hingest kujundada noortes õigeid väärtushinnanguid. Usun ka, et nad on oma käitumisega meile alati eeskujuks. Tean ju, et õpetaja töö on pingeline. Reaalse õpetamise kõrvalt tuleb tegeleda ka palju muuga. Siia kuulub ka vanemate tegemata jäetud töö. Lastele tuleb läheneda individuaalselt ja samas tegeleda ka nendega, keda õppimine üldse ei huvita. Lisaks muidugi ka tundide ettevalmistamine ja tööde parandamine.
 Lasteaias saab laps oma esimesed õppetunnid ja oskused, et jätkata ükskord oma teadmiste tagaajamist juba koolis. Meil on ju õigus ja vabadus valida, kuidas ja mida me teeme, aga me peame ka meeles pidama, et igal teol on oma tagajärg. Kõike, mida me teeme rõõmu ja armastusega, on hästi tehtud. Lasteaias tahamegi aidata lapsel kasvada rõõmsaks, julgeks ja osavaks, et ta oskaks tulevikus arvestada ka teistega ning hoolida teda ümbritsevast.Usun, et tähtis pole mitte ainult see, mida ma vahel teen, vaid mida ma teen iga päev. Olen õnnelik, et vanemad on usaldanud oma kõige kallima meie hoolde ja meie omakorda anname endast parima iga päev, sest lapsed on ju meie elu päikesekiired. Iga laps on eriline, tuleb ainult üles leida see, mis teda eriliseks teeb. Iga suur tee algab ju meie väikestest sammudest ja meie ees on just need meie endi jäljed.


Reede, 4. november 2011


Jõuluootus.

Täna on mul millegipärast selline nostalgiline tuju. Juba hommikul vara sain mehe käest komplimendi ja ime siis, et poodi minnes unustasin tütrele mõeldud grillkana kintsu letile. Minuga pole seda varem juhtunud. Saa siis veel kiita ja kohe pea pulki täis.
Olgugi, et jõulu ettevalmistused mulle nii vara ei meeldi, tulin minagi kaubanduskeskusesse just selle mõttega, et mõned jõulukingid ära osta.
Seda väga erilist jõulutunnet, millesse oleks segatud ärevust, ootust, helgust ja headust pole veel peale tulnud. Tegelikult veel vara ka hoolimata sellest, et poed on jõuluasju täis. Loomulikult oleme kõik kuulnud, et vanasti oli rohi rohelisem, taevas sinisem ja suhkur magusam. Küllap olid siis jõuludki jõululisemad. Mitte, et nad nüüd vähem imepärasemad poleks, aga lapsepõlves olid nad hoopis salapärasemad. Siis olid ju jõulud keelatud ja see oli omamoodi põnev ootus.
Meie peres peeti alati jõule ja jõulukuusk oli ka maast laeni. Ilma selleta ei tulnud jõulutunnetki. Mäletan, kuidas isaga käisime õhtul pimedas veel jõulukuuske ostmas. Mitu müügikohta tuli läbi käia enne, kui saime. Ega siis polnud ju kuused sellised ilusad ja tihedad. Vahel isa puuris tüvele augu ja pani sinna mõne lisaoksa, et puu kenam välja näeks. Minu jaoks oli ta alati eriline ja kõige ilusam. Lapsepõlve jõuludel oli hoopis teistsugune lõhn. Selline salapärane. Samamoodi lõhnas veel vanaema vana kummut.- suur, tume ja roosidega.

Kolmapäev, 2. november 2011

Mulle ei meeldi.


Mulle meeldib jõuluootus ja jõulutunne, aga ma tahan seda tunda jõulukuul detsembris. Sellepärast mulle ei meeldigi praegu suurtes kaubanduskeskustes kolada. Veel vähem meeldib mulle juba mitmendat aastat leida oma postkastist paksu ümbriku jõulukaartidega. Varematel aastatel olen kõik korralikult välja ostnud, aga sellel aastal mõtlesin, miks ma peaksin ikka ja jälle tegema seda, mida ma ei pea õigeks. Need ajad, kus kümnete kaupa sugulastele kaarte saadeti on ju ka ilmselt ammu möödas. Nüüd on alles jäänud ainult mõned erilised inimesed ja saatmata jõulukaarte on kogunenud kenake hulk. Loomulikult on mul kahju, et nende inimeste elu on nii läinud. Olen siiralt õnnelik, et minu kõik 4 last on sündinud tervetena, kuigi jah. Ka ühe lapse elu rippus tükk aega juuksekarva otsas, aga õnneks läks kõik hästi. Saan väga hästi aru, et need inimesed, kes on õppinud suu ja jalaga maalima, on väga tublid ja omale elus koha leidnud, mitte pole jäänud 4 seina vahele ootama ja lootma imet. Nende elu põhimõte, et tahavad olla majanduslikult sõltumatud ja elada normaalset loomingulist elu, on väga õige, aga kas oma loomingut peab just nii pakkuma. Ma olen nagu sundseisus kuigi kirjas on, et ma pole millekski kohustatud. Kui ma aga ostmata jätan, siis saan kõva hoobi oma südametunnistusele ja mul tekivad süümepiinad. Mina tahan ju ka olla majanduslikult sõltumatu ja elada normaalset elu. Mul on ka oma kulutused, mis on vägagi paika pandud minu palga juures ja lisakulutusi sinna ei mahu. Ma tahan ju ka, et mu laps saaks käia oma trennides ja mängida klaverit, et tal oleks ilus kodu ja kõik eluks vajalik olemas. Selleks tahan ma ise otsustada ja valida, aga mitte saada pandud sundseisu, kuigi ostukohustust loomulikult pole...

Ajahetk on tühik kulda.


Sügaval kehas elab hing.

Keegi pole teda näinud, aga kõik
teavad, et ta on olemas.
Ja veel kunagi pole sündinud inimest, kellel poleks hinge,
sest hing tuleb meie kehasse selsamal hetkel, kui me sünnime
ega jäta meid maha mitte kordagi
nii kaua kuni me elame.
Inimene hingab teda nagu õhku oma sünnihetkest kuni oma surmahetkeni.

(Michal Snunit "Hingelind")

Novembrikuu teisel päeval tuleb varjudel Varjudemaal igatsus endise kodu järele. Nad tahavad teada kuidas läheb nende lähedastel ja sõpradel. Sellel päeval lubataksegi neil siis üürikeseks ajaks tulla. Just siis, kui väljas on vaikne ja tuuled on taltunud. Täna on see päev, kus elavad ja surnud mõtlevad üksteisele ja saavad kokku. Täna süütasin minagi küünlad kõikidele oma armsatele ja olen mõtetes koos nendega.

Sellepärast tasub kasvõi hilja öösel, kui ümberringi on vaikne kuulata tähelepanelikult hingelindu, kes on meie sees , sügaval, sügaval meie kehas.