Teisipäev, 8. november 2011

Elu on habras kui niit.

Tänasel päeval on lihtne elu hammasrataste vahel jääda. Ühel päeval on sul kõik olemas-peavari, pisut toitu ja natuke taskuraha, teisel päeval olen näljas, paljas ja kodutu. Kui sul on tahtejõudu, visadust ja eneseusku, siis sa tuled sellest välja, kui ei, siis saab sinust üks järjekordne kodutu eluheidik.
Meie tänavas elasid juba oma kümmekond aastat ühes pisikese eramajas 2 meest. Nimetagem neid Peremees ja Sulane. Peremees oli tublisti üle 60-ne, rahulik, tasakaalukas, vähese jutuga omaette hoidev mees. Sulane selle eest jutukas, lõbus, seltskondlik jutupaunik. Peremehe tervis oli vilets. Alatihti jukerdav süda ja viletsad kopsud. Füüsilise töö tegijat polnud temast ammugi. Sulane askeldas siis aias, tegeles koera ja majapidamisega. Ega ta väga usin ei olnud ka. Tööd tegi ainult siis, kui sai Peremehe karmi käsu. Samas polnud ta ka nõudlik. Leppis vähesega ja oli õnnelik peavarju ja toidu eest. Vahel harva sai ta endale lubada ka mõne pudeli kesvamärjukest. See tegi ta tuju eriti heaks. Peremehe käest sai muidugi pahandada ja ega talle siis armu ka ei antud. Tööd tuli ikka ära teha. Ükskord haletsesin minagi teda, kui ta vapralt aias puid kärutas ja ega ma päris täpselt aru ei saanudki, kas tema toetas seda puukäru või oli see vastupidi. Nii see elu neil läks aastast aastasse.
Paar päeva tagasi ootas Sulane minu töölt kojutulekut. Peremehele oli vaja kiirabi kutsuda. Põhjus miks ta ise ei helistanud, oli tänapäeval nii uskumatu. Ta ei osanud mobiiliga helistada. Kõige kurvem asja juures oli aga hoopis see, et peremees viidi haiglasse ja sama päeva õhtul ta ka suri teadvusele tulemata. Peremehe tütar elab ja töötab koos perega Soomes. Ta ei tule mitte kunagi enam siia elama. Maja läheb müügiks ja on ainult aja küsimus, millal sulane peab välja kolima. Sulane, kes on 10 aastat töötanud ainult Peremehe juures, kes on ajale jalgu jäänud, kellel pole enam ühtegi sugulast ja ka peavarju. Siit välja tulla on väga raske. Elu läheb ju edasi ja muutub pidevalt. Kui sa ei suuda sammu pidada, siis jääd aja hammasrataste vahele ja sealt välja saada on väga raske. Kui sa alla ei anna, siis oled loomulikult jälle kogemuse võrra rikkam, sest õpitakse kindlasti kõige rohkem oma-enese vigadest. Just nendest, mida sa oled omal nahal tunda saanud, aga kui annad alla, lööd kõigele käega, kas siis on meil üks kodutu jälle juures.
Vaatasin teda täna ja oleksin tahtnud kangesti aidata. Kui ta tahaks, et temast veel midagi saaks, siis peab ta midagi tegema. Tahaksin aidata tal hoida usku, mis kipub käest libisema. Ta peaks julgema oma elu muuta ja sealhulgas ka iseennast. Kui ta sellega kaasa ei lähe, siis jääbki rongist maha. Õppida pole aga kunagi hilja. Õppida ükskõik mida. See rikastab meid ju alati. Julgete päralt on võit.

3 kommentaari:

  1. Sellistel juhtudel nagu see, tulebki mängu kogukond. Inimene, kes on vältinud suhtlemist ja kel pole peret, jääbki kergesti hätta. Aga siiski pole head ja kaastundlikud inimesed ilmast kadunud ja teinekord pole palju vajagi, et mingi lahendus leida. Kui on nii, nagu sinu jutu järgi tundub, et mees oskab ja tahab majapidamistöid teha ega ole päris joodik, siis võiks leiduda küll mõni majapidamine, kus üksik naine temasugust abilist vajaks. Eriti maal. Ja ma ei mõtle sugugi, et see nüüd kosjakontori moodi kokkuviimine peaks olema ;) Nii et kui need, kes teda tunnevad ja soovitada julgevad, oma tutvusringkonna läbi mõtlevad, siis võib sellest kujuneda ka selle mehe jaoks mingi muu tulevikuvariant peale kodutuse.

    VastaKustuta
  2. Eks me olemegi mehega selle natuke oma südameasjaks võtnud. Eile mehele purgiga sooja suppi viies ei olnud tal isegi enam sõnu. Ainult pisarad voolasid.

    VastaKustuta
  3. :)
    üks hea tegu võib päästa inimese mustast august

    VastaKustuta