Pühapäev, 18. detsember 2011

Nii kurb.


Noorem poeg palus mul oma tulevase maja juurde  natuke süüa tuua. Sõitsingi siis kõigepealt sealt läbi, et uurida palju inimesi tal täna tööl on. Nägin 3 poissi. Olid sellised 12-13 aastased. Minu tervituste peale nad eriti ei reageerinud ja jutukad  ka ei olnud. Sellised omaette nokitsejad. Kogu nende olemuses oli hoopis kurbust ja tõsidust. Polnud üldse sellises eas poiste moodi. Küsisin  kas nad hakkaliha kastet söövad? Vastuseks poisid  ainult noogutasid. Toiduga tagasi jõudes tõstis igaüks endal taldriku täis ja kadus omaette nurka sööma. Oleksin nii tahtnud küsida, kas neil on mingi mure või miks nad nii tõsised on, aga nad jälgisid mind kogu aeg nii ehmunud pilguga, et ma mõtlesin ümber. Toit söödud läksid nad jälle oma töö juurde tagasi.
Peale 4 tunnist tööd oma palka kätte saades muutusid nad natuke rõõmsamaks.
Sain teada, et nad olid lastekodu lapsed. Vaevalt neil väga oma taskuraha on ja õnneks mu poeg väga ei koonerdanud ka. Oleksin tahtnud nii väga neid kallistada, aga ma ju ei tea, kuidas nii suured poisid oleksid sellesse suhtunud. Äkki oma teenitud taskuraha saades  muutus nende  päev natukenegi ilusamaks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar