Kevadisest ilmast ja tuutust Toru-Jürist.

Nii kevadist, päikeselist ja tuulevaikset päeva peale öist möllu ei osanud oodatagi. Ainult mu aed oli paksult oksi ja lehti täis. Homseks lubatakse  veel suuremat ja tugevamat tormi. Loodan ikka, et pääseme sellest. See tuule undamine ja ulumine oli päris öövastav. Imelik, et toas tundus ta isegi hirmuäratavam, kui õues.
Lasteaias kaevati välja viimased ronimisredelid. Kurb, kui neid ei asendatagi uute ja kaasaegsematega. Lapsed armastasid väga ronida ja see aitas ju ka nende füüsilist poolt arendada. Muidugi saab ju ka väljas igasuguseid mänge mängida, kiikuda ja liumäest alla lasta, aga kindlasti avastatakse ühel päeval, et liumäed on ka ohtlikud.
Tegelikult on mul hoopis  hea tuju. Peale 3 tunnist ponnistust on mul lõpuks ometi keskkütte süsteem täiesti korras. Minu kõrvad, silmad on tulemustega  rahul. Kõik termomeetrid näitavad õiget temperatuuri ja puud praksuvad ahjus just selliselt armsalt ja lõbusalt nagu ma olen harjunud kuulama. Kõik on jälle nii tuttav ja oma. Ilmselt mu pojad võivad nüüd ka natuke rahulikumalt hinge tõmmata. Küllap ma tüütasin nad oma luuludega ikka päris korralikult ära, aga ega need ka päris ilmaasjata olnud. Oskasin ju õigel ajal märgata ja reageerida. Just tänu minu vanemale pojale ongi kõik jälle korras. Esimesed tunnid jooksis tema teise korruse ja kütteruumi vahet, aga  lõpetasin juba mina tema õpetuste järgi ja ausalt öeldes olin ise ka üllatunud, et ma sellega hakkama sain. Lahkudes patsutaski poeg mulle õlale ja teatas rõõmsalt:"ma pean nüüd minema ja sa saad hakkama küll!"
Ega ma siis isegi veel ei uskunud, et minust asja saab, aga igatahes villased sokid viskasin juba nurka. Sellele äpardunud Toru-Jürile, keda ma tundsin päris mitu aastat ja kelle igapäevane  töö seisnebki katelde parandamises, tahaksin  ikka täiega ülevalt alla vaadata, kui ta ainult nii suur ja pikk poleks ning minu kõnedele vastaks. Oleksin  ma natuke noorem, siis paneks ta teistele hirmutamiseks näoraamatusse. Nii äput töömeest pole ma tõesti kaua aega näinud. Kõige üllatavam oli veel see, kui ma talle teatasin, et ma ei saa kütta, kuna kogu süsteem läheb keema, vastas ta mulle, et tema töö oli ju ainult katla ribi vahetada. See oleks ju enesest mõistetav olnud, et ma peale parandust oleksin pidanud saama  ka kütta. Sama hästi oleksin  võinud ju siis selle 60-ne kilose ribi endale ööseks kaissu võtta. Äkki oleks sooja andnud? Lõpp hea, kõik hea! Selle peale teeks kasvõi 50 grammi konjakit.:D