reede, 29. juuli 2016


Kuidas vanaema üllatada.

Helistas vanem poeg ja küsis kuidas ma ennast tunnen peale rattavargust?
Loomulikult on mul uuest rattast hea meel, aga hinges on ikka pisut tühi tunne ja kriibib.
Nii ma talle ütlesingi ja sain vastuse, et nad tulevad elukaaslasega kohe minu juurest läbi ja püüavad mu tuju natuke tõsta.
Peast käis 100 mõtet läbi ja juba mõtlesin, et äkki on mu rattast mingeid teateid, aga sain hoopis puzzle kokkupanemiseks ja poeg seletas veel, et see on mu IQ test ja mida kiiremini ma selle kokku panen, seda parem mulle.
Loomulikult läksin pisut paanikasse ja mina, kes ma aastaid tagasi panin 1000 tükiga puzzlesid nagu nalja kokku kohmerdasin ülearugi. Viimast tükki oma kohale asetades sain alles teksti sisust aru.
Nii pole mind veel keegi varem üllatanud, aga see on väga tore uudis.Teised lapselapsed ongi juba liiga suureks kasvanud.

Hüvasti hall Cube.

märts 2012-26 juuli.2016

Arvan, et sa oled küll seda väärt, et sinust üks postitus kirjutada.  Veetsime sinuga koos mitu pikka aastat ja meist said lahutamatud sõbrad nii suvel kui talvel. Sõitsime koos läbi 18643 km ja kindlasti oleks sellel aastal ka ümmrgune arv täis saanud kui ei oleks....
Usun, et olin sulle hea peremees ja hoolitsesin sinu eest hästi. Igal aastal viisin su arsti juurde ja lasin põhjaliku kontrolli ning  hoolduse teha. Kõik haiged kohad tehti terveks ja sa olid peale seda jälle nagu uus. Uued papud ostsin sulle ka üsna tihti, sest meie retked sinuga olid väga pikad. Ega sa mind väga tee peale ka ei jätnud kui need paar kolm korda ära unustada, aga mis sellest enam. Eks ma ise olin ju ka süüdi ja oleksin pidanud seda ette nägema ning  ennetama. Nüüdki oli sinu jaoks aeg kinni pandud, sest su ketaspidurid tahtsid pisut kõpitsemist, aga jah...
Minu jaoks on Nõmme aastakümneid olnud  turvaline koht. Ma pole kunagi kartnud siin ei hilja väljas olla ega ka öösel rõduust lahti hoida. Nüüd sellel teispäeval muutus minu jaoks kõik. Ma ei saa aru ka inimeste ükskõiksusest, Lihtsalt vaatavad rahulikult pealt kuidas varas nii avalikus kohas rahulikult rattalukku läbi lõikab. Alles siis kui mina paanikas oma ratast taga otsisin oli kümmekond inimest minu ümber ja kõik kirjeldasid peensusteni milline varas välja nägi ja kuidas ta ikka vaeva nägi, et lukku läbi lõigata. Isegi seda panid tähele  mis minu rattakorvist välja kukkus ja kuidas ta kõik kokku korjas ning  siis jaama poole kihutas.
 Loodan vähemalt, et sa kuri inimene murdsid oma mõlemad jalaluud, sest rattapidurid olid ju korrast ära. Siiamaani näen unes seda pilti kuidas ma poest väljusin ja post kuhu ratta kinnitasin oli tühi. ja siis hakkab nii, nii kurb...
Aga nagu ütles just mu hea tuttav, et elu ongi triibuline ja peale musta triipu tuleb alati valge. Minul on neid valgeid triipe lausa 2. Üks väärib lausa eraldi kirjutamist, aga teine  on muidugi seotud mu rattahullusega. Kuna mu pojad ei suutnud näha mind kurvastamas, siis samal õhtul ootas mind juba mu uus sõber. Seekord siis Scott, aga samuti hall ja nii kui ma teda nägin ja esimese sõidu tegin, sain aru,et see on päris minu oma.
Esimesed 200 km nüüd 3 päevaga sõidetud ja peab ütlema, et ta on igat eurot väärt.