laupäev, 28. juuli 2018

See hullutav kuu.

Seadsime siis meiegi ennast 23.00 aeda lamamistoolidele kuud ootama.
Tähed särasid, aiavalgustid helendasid lillede vahel, aga mida polnud oli kuu.
Öö oli nii soe, rohutirtsud siristasid ja selline mõnus  ning  rahulik oli olla.
Pidime päris kaua ootama.
Arvasin, et Nõmme kohale ei tulegi kuud, aga siis lõpuks pisut peale südaööd ilmuski ta taevasse.
Päris õudne oli ja tegi pisut kõhedaks. Ma nägin esimest korda elus roosat kuud. Ega ta kaua ennast imetleda ei lasknudki. Edasi nautisime juba kuuvarjutust.
Ei tea tõesti kas see mõjus ka minu unele, aga õiget magamist täna ei tulnudki. Pole hullu. Mul ju puhkus. Edasi Haapsalu poole.

kolmapäev, 25. juuli 2018

Suvi kestab veel.

Tööl oldud nädal möödus kiiresti ja nüüd jätkan jälle sealt, kus mul pooleli jäi. 
Kindlasti on tore vahepeal oma meelepärase tööga tegeleda ja teada, et pool puhkust on veel ees.
Puhkus on kõigi jaoks muidugi  erinev. 
Mõni tahab sõita kaugele, aga mulle meeldib just kodus olla ja aeg-ajalt kuskil üritusel või kontserdil käia. 
Oma maja pakub nii palju tegevusi ja toimetusi millega päeva täita.
Metsad, terviserajad on ka kohe käe-jala ulatuses ja mida sa hing siis veel ikka tahad.


Lugesin üle hulga aja läbi ka mõned raamatud. 
Üks nendest oli mu sugulase kirjutatud "Siinpool Linnuteed."
Pisut äratundmisrõõmu, tuttavaid kohti ja tegelasi mis mind tagasi lapsepõlve viisid.
Augustis ilmub raamatule ka järg. 
Mingi ettekujutus mul sellest juba on ja huvitav oleks teada kas me mõtleme ühtemoodi. 
Igatahes varsti saan teada.

Eile käisime  meres ujumas. Vesi oli soe ja mõnus. Kõige naljakam oli muidugi see, et viivitasime selle minekuga mitu päeva ja kui lõpuks kohale jõudsime oli ilm pilves ja lõpuks hakkas veel paduvihma sadama. 
See meid muidugi ei seganud, sest märjad olime niikuinii ja  soe oli endiselt. 
Pisut mõru maitse jäi koju jõudes kui avastasime, et peame hakkama aeda kastma, sest siin polnud tilkagi tulnud.
Sellest hoolimata õitsevad lilled kenasti ja saame nende õiteilu nautida. Kartsin, et palavaga õitsevad nad liiga  kiiresti ära, aga õnneks pole seda juhtunud. 
Liiliatega läheb veel eriti hästi. 
Õitsevad sortide kaupa. Üks lõpetab ja  teine alustab. Praegu on veel nuppus liiliad oma järge ootamas.
Floksid pole minu erilised lemmikud olnud, aga selle aastal on nad päris võimsad ja annavad aiale värvi juurde. Daaliad ja jorjenid on kohe oma etteastet alustamas. Esimesed on ka juba õied avanud ja järge ootamas on terve rida.


Meiega saab alati muidugi nalja ka. 
Läksime  eile reklaami ohvriks. 
Meie lähedal on Grill-Bistro Nairi, mis reklaamib väga soodsa hinnaga grillmenüü valikut aedviljade ja tervislike salatitega.
Läksime siis ka uudistama.
Menüü oli igatahes väga pikk ja rikkalik, aga kui tellima asusime, siis selgus, et kõik on otsas ja peaaegu midagi enam polegi. Sulgemiseni oli täpselt veel 5 tundi.
Uurisime, et mida nad siis pakuvad.
Õnneks armeenia šaslõkki veel oli ja lisandeid ka. 
Tellisime  ära ja teenindaja pakkus välja, et ta toob selle autosse. Minu küsimuse peale, et kas kohapeal süüa ei saagi  ütles ta, et  saab küll. Ta toob noad, kahvlid autosse. 
Ausalt öeldes oligi bistroo seest nii umbne ja palav, et ega seal kaua istuda poleks tahtnudki.
Viimane variant oleks küll olnud hakata ka autos palavaga sööma kui koduni ainult 1 km.
Tegime endale aias mõnusa  olemise ja ausõna liha oli nii pehme, portsud olid nii suured, et kõike korraga ära süüa ei jaksanud ning hind oli ka soodne.
Ainult teenindus jättis pisut soovida.
Tulevikus on hea teada, et kui kiiresti midagi süüa tahad, ja ise väga ei viitsi teha, siis ostadki sealt kaasa ja naudid kodus koos hea seltskonnaga.

Soojaga tuleb lõpuks ka tomateid nii, et jätkub mu lastele ja lastelastelegi.

Kõige väiksemast on kasvanud vahepeal asjalik rõõmsameelne poisipõnn. Mulle teen nii nalja, et iga kord kui teda vaatama lähen hüüab ta oma rõõmsal häälel:"Ohhoo."
Ja  siis muidugi need armsad põselohukesed, millest ei saa üle ega ümber... 









teisipäev, 17. juuli 2018

  Kuuma päikese all. 

Mõnus oli  üle kuu aja jälle uuesti tööle minna.
Seda enam, et oleme praegu valvelasteaed ja iga päev on pisut eriline.

Paljusid lapsi pole enne näinudki, aga tore on tõdeda, et kõik saavad omavahel hästi läbi ja on leidnud endale uued sõbrad.
Mina naudin täiega praegust suve.
Mulle meeldib päike ja hoolimata sellest, et termomeeter näitab pisut üle 30-ne pügala, tunnen ennast suurepäraselt.
Minu jaoks pole probleem terve päev päikese käes olla. Tundub, et mu lilled on sama meelt. Mu aed on täis värve ja ma tunnen rõõmu kõigest sellest, mis mul eelmisel suvel tegemata jäi.

Kõik oleks kõige paremas korras kui mu mõtted ei oleks kogu aeg mu armsa sõbra juures. Ma tean, et tal on homme väga raske päev ja hoian talle põialt.
Kõik see, mis mu elus on praegu ilusat taandub temale mõeldes tahaplaanile, kaotab oma piirjooned ja sulab olematuks.
Ma tean ka, et me  kõik oleme tulnud siia ilma õppima ja meie elu ongi see, mis annab meile kogemused.
Alati ootame me aga midagi enamat.
Talvel tahame suve, hommikul õhtut ja vastupidi.
Inimene pole sageli rahul ja ei lepi sellega  mis tal tegelikult olemas on.

Ootus ja lootus käivad käsikäes ja  vahel me ei märkagi kus üks lõpeb ja teine algab ning
taamal paistab juba uus helesinine unistus. Kättesaadu väärtus on kahanenud tibatillukeseks.

Lastega on lihtne. Nemad usuvad kõike-päkapikke ja hambahaldjaid. Ka meie endi unistused lähevad mõnikord  päris kummalisel ja müstilisel moel täide. Kas pole see nii?


Meie siilike jõudis koju tagasi. Vahepeal oli mul tema pärast juba mure, et palavaga on otsa saanud, aga nüüd käib igal õhtul meid vaatamas. Pugib kõhu täis, joob vett peale ja läheb jälle oma siili toimetusi tegema.
Päris julge on ta ka. Kui ma ta sülle võtan, siis ei tõmba ennast isegi kerra vaid vahib uudishimulikult ringi.

Sokke olen kudunud igavese hunniku. Isegi ehmatasin ära kui sahtel enam kinni ei mahtunud. Jääb loota, et selle aastal tuleb peale kuuma suve ka normaalne lumega talv ja kõik mu sokipaarid leiavad endale omanikud, kelle varbaid soojendada.

Muidugi ei saa ka üle  ega  ümber Tallinna Lauluväljakul rahvast hullutamas käinud  Guns'n'rosest.
Jah mida ma siis ütlen?  Lavashow oli äge ja võimas, aga heli kvaliteet jättis kõvasti soovida ja kohati häiris päris tugevasti. Muidugi oli kontsert lõppkokkuvõttes  unustamatu elamus ja kindlasti ei kahetse, et seda kuulamas ning  vaatamas käisime.

Päikest põue ja naudime suve. Pool puhkust on mul veel ees ootamas.


















teisipäev, 10. juuli 2018

Ka kurbusele tuleb anda võimalus.

Sünnipäevi on mitmesuguseid.
Sellel korral siis jälle pisut teistmoodi.

Ma usun ja loodan ja soovin, et saan sinna minna ka järgmisel aastal ja ülejärgmisel ja 10 aasta pärast ja hiljemgi.
Teisiti poleks üldse mõeldav ja ei tuleks kõne allagi.

Selliseid asju mõistavad ilmselt ainult need, kes on sellega varem kokku puutunud, selle ise läbi elanud või lähedalt näinud.
Tervena ei mõtle me kunagi haigustest ega surmast.
Milleks me peaksimegi?
Tervena tunduvad need mõtted võõrad ja tekitavad ahistust.
Tahes või tahtmata võib aga juhtuda, et me peame mingil eluhetkel nendega silmitsi seisma.

Ma ei tea, mis juhtub homme, kuu aja pärast? Mis saab aasta või kümne pärast, aga ma tean, et sinnamaani peab elama.
Valus ja kurb on  teades, et see piir on õhkõrn.

Tahaks 2 kätt püsti tõsta ja mõelda, et see on lihtsalt üks paha uni ja ärgates on kõik jälle vanaviisi, aga kahjuks nii ei ole.
Mõtled välja miljon käiku ja usud, et ei saa ju ometigi midagi enam valesti minna, aga jah....
Palju jõuab inimene enda kanda võtta? Usk, lootus, armastus pannakse meie igapäevaelus sageli proovile. Ilma nendeta olemegi nagu pilliroog tuulte käes.
Asjad lihtsalt juhtuvad, aga miks on vahel nii valus?

teisipäev, 3. juuli 2018

See 50.

Inimene on tegelikult nii vana nagu ta ennast tunneb ja vanus on  lihtsalt üks number. Jah just nii nad räägivad.
Loomulikult peab tervis korras olema ja elurõõm alles.

Parimal sõbrannal jõudiski siis see 50 kätte.
Lohutasin teda, et ega tegelikult mitte midagi ei muutu.
Tean seda oma kogemustest ja ega isegi ei usu, et vanust juba nii palju.
Sünnipäev ise oli hoopis teistsugune. Limusiin sõitis treppi, autojuht tegi uksed lahti ja aitas seltskonna salongi. Seal olid juba suupisted ja joogid ootamas ning  sõit läks Keila -Joa poole.
Alguses oli küll plaanitud, et sõidame sadamasse ja läheme jahiga merele, aga tuul oli nii tugev, et  merele minna poleks olnud hea mõte.
Sellest hoolimata oli meil väga lõbus.
Pole tükk aega nii palju naernud. 
Ei seganud meid vihm ega tuul. Keila-Joal tegime väikese peatuse ja siis kodu poole tagasi.
2 tundi läks nii kiiresti, et ei saanud arugi.