Reede, 30. november 2012

Parem kaitse on rünnak.

Õhtul Muugale jõudes ootas mees  koos koeraga juba bussipeatuses. Võtsin kohe oma suure sõbra rihma enda kätte ja otsustasime natuke veel jalutada. Koer on  päris sõnakuulelik ja jalutab kenasti vasakul pool rihma sikutamata.Olime juba peaaegu mehe majani jõudnud, kui äkki tormas ühe aia avatud väravatest must koeranuustik meie rihma otsas kõndivale koerale kallale. Meie koer kuulas kenasti sõna ja ei tikkunud teist purema. Kõige imelikum oli aga see, mis nüüd järgnes. Koera peremees kargas vihasena meie juurde ja karjus, et mida me endast üldse mõtleme ja miks me oma koera kinni ei hoia. Minu mehe mürgise märkuse peale, et kas ta juhuslikult ei näe, et meie koer kõnnib tänaval, on kenasti rihma otsas ja ei ründa võõrast koera, mühatas mees, et kas meie siis ei näe, et tema peab lund rookima ja tal pole aega vaadata. Ei tea kas ta kujutas ette, et me võtame oma vähemalt 40 kg kaaluva koera sülle. :D Tagantjärele ajab see naerma ja teeb tuju heaks. Ilmas on tõesti naljakaid  inimesi, sest selle peale annab alles tulla.

Reede, 23. november 2012

Siit- ja sealtpoolt-ükstapuha.


Esimest korda oma 4 lapse koolis käimise ajal kirjutasin kooli avalduse, et usaldan oma last 100 %-liselt, vastutan täielikult tema eest ja ei ole nõus, et ta taskuid ning kotti mitu korda päevas läbi otsitakse.
Tütar rääkis juba mitu päeva, et ta tunneb  ennast koolis nagu vanglas. Ma saan aru ju küll, et lapsed on muutunud üksteise vastu julmaks, lokkab vägivald, suitsetatakse ja juuakse, aga kas äärmuslikke abinõusid peab ikka nii järjekindlalt ellu viima.
Söögivahetunni ajal oli lastel lubatud käia lähedal asuvast Lukoilist süüa ostmas, nüüd on aga koolimaja uksed terve päeva lukus ja välja saab ainult turvamehe loaga. Enne peab muidugi tükk aega selgeks tegema miks, kuhu ja kui kauaks. Vahel on selle aja peale juba vahetund lõppenud. Turvamees ise ei suhtu lastesse sugugi alati heatahtlikult ja tihti kohtleb neid mõnitavalt. Ilmselt on  ta oma elus palju näinud ja kogenud, aga ma ei arva tõesti, et minu õblukest 17 aastast tütart peaks mitu korda päevas läbi otsima. Isegi minu kirjutatud kirja koos telefoni numbriga pidas ta võltsinguks ja ei uskunud mu last. Seda enam, et ma olen ta üle uhke, sest teisipäeval kutsub direktor ta parimatele õpilastele korraldatud vastuvõtule. Muidugi ei tähenda see seda, et ainult tema on nüüd see eriline ja pailaps. Samuti ei usu ma, et suitsud jäävad suitsetamata ja mõningad pahateod tegemata. Kes ikka tõeliselt tahab, see on väga nutikas. Usun, et lapsi saab ikkagi veel usaldada ja mitte kõik ei ole ainult pahelised. Neid eeskujulikke ja tublisid on ikkagi kordades rohkem.
Teine okas, mis mind täna riivas, oli mu uus telefonipaketiga seonduv.
Aprillis ostsin endale uue telefoni ja ausalt öeldes ei meeldinud see mulle algusest peale. Olin päris õnnelik, kui ta  kuu aega tagasi üles ütles. Selle telefoni ostuga oli naljakas seik. Tegelikult läksin endale uut voodit ostma ja kuna ma juba suures kaubanduskeskuses olin, siis läksin ka telefone vaatama. Peale voodit eriti raha järgi ei jäänudki ja siis hakkaski mulle silma eriti soodsa hinnaga telefon. Müüja tuli kohe oma abi pakkuma ja ma muidugi küsisin,  mida see endast kujutab. Nooremapoolne mees vaatas mulle nii armsasti silma ja teatas, et sellega saab helistada ja sõnumeid saata. :D See oli muidugi nii tarvilik info ühe telefoni kohta. Ostsin siis kohe ära ja mõtlesin, et las ta siis  ajutiselt olla kuni ostan mõne normaalsema. Omaseks ei saanud ta mulle kuni lõpuni. Mees arvas, et uue telefoni eest pole mõtet maksta,  vaid võtame uue operaatori koos tasuta telefoniga. Muidugi olid sellel korral mul omad soovid ja eelistused nii, et tasuta ma seda ei saanud, aga ikkagi väga soodsalt. Kodus tutvudes käis küll mõte läbi, et miks küll mul oli nii keerulist ja nii paljude funktsioonidega telefoni vaja kui mul on vaja ainult helistada ja sõnumeid saata, aga ma saan sellel telefonil ju korpuseid vahetada ja punane on alati mu lemmik olnud ning siis veel sinine ja roheline ja lilla.....
Midagi polekski viga olnud, kui ma poleks saanud täna sõnumit, et vaatamata korduvatele meeldetuletustele on mul arve maksmata ja nad on sunnitud minu suhtes sanktsioone kasutama. Vaatasin oma meilid kõik igaks juhuks üle, et kas mul on tõesti midagi kahe silma vahele jäänud, aga ei mingit teadet ega arvet. Helistades selgus, et minu arved olid kõik minu poja meilile saadetud. Sellest ei saanud ma küll mõhkugi aru. Esiteks tegin ju mina lepingu oma nimele.  Teiseks käisin mehega poes ja poeg pole mu telefonist veel kuulnudki ja kolmandaks selle asemel, et ta praegu seal Tais elevantidega ratsutab võiks ta ju oma ainukese emme arved ära maksta. :D
Midagi head ja ilusat ka. Esimest korda elus on mul selline ämm kellele tahaks tõesti ainult  ema öelda. Sama hooliv, armastav, tähelepanelik ja hoolitsev. Seda enam, et ta tuli alles põlve operatsioonilt ja vajaks tegelikult ise alles abi.  Mina, kes ma olen alati tahtnud teiste eest rohkem hoolt kanda jõuan nüüd pikkadelt tööpäevadelt koju ja mind ootab alati kaetud laud. Tavaliselt pole keegi veel ilma minuta söömagi hakanud, kui muidugi mu pool koera välja arvata. Tema sööb kogu aeg. :D Tunnen,  et nädalavahetused on minu jaoks tõeliseks puhkuseks kodus, kus minust hoolitakse ja minuga igal sammul arvestatakse. Midagi enamat ei oskagi momendil soovidagi.

Neljapäev, 1. november 2012

Vahel lihtsalt juhtub...

Tulin just Haapsalust...Täna olen siis unetu.
Mõtlesin, et minu hullumeelne töönädal saab kohe läbi ja mind ootab ees romantiline nädalavahetus kui teen ainult seda, mida tahan ja just niipalju, kui tahan.Viimast päeva sellel nädalal last hoides sain vanemalt tütrelt telefonikõne. Alguses ei saanud ma  midagi aru. Ehmatasin kohutavalt, sest kuulsin ainult nuttu ja hingeldamist. Kartsin, et tal on kas autoavarii juhtunud või midagi lastega. Õudne on  oma lapse suust appikarjet kuulda, kui oled temast peaaegu 100 km kaugusel ja täiesti võimetu  teda aitama. Tütar teatas, et ta ei tea kus on ta kodu, kuhu peab sõitma, käed jalad on täiesti tuimad,  õhku ei ole ja tal on nii paha olla, et kohe kaob pilt ka eest ära. Surusin väikese 2 aastase poisi enda  vastu ja mõtlesin mida ma edasi teen. Püüdsin tütart rahustada ja teda ärkvel hoida.  Ma ju ei teadnud  kui kaugel ta kodust on. Teadsin ainult, et tal on 25 km. sõita. Kui ta  oleks veel linnas olnud, siis oleks loomulikult saanud seisma jääda ja abi paluda, aga kui juba maal oma kodu lähedal, siis seal on täiesti inimtühi ja pole lootustki, et keegi appi ruttab. Õnneks polnud ta siiski kodust väga kaugel ja jõudis  kohale, aga kiirabi temani alles 40 minuti pärast. Helistasin  mitu korda ja uurisin kuhu see nii kauaks jääb. Kodus olid ju ainult 2 last, kellest noorem alles 5 aastane ning mees Norras tööl.
Tütar on nüüd Haapsalu haiglas, aga mis temaga juhtus, ei ole siiani selgunud. Arstid ei oska veel midagi öelda. Loodan südamest, et see on ainult minult päritud rauapuudus ja madal vererõhk, aga eks homme selgub rohkem.
Vanema lapselapsega toimus kohe suur muutus. Temast sai  silmapilkselt  hoolitsev õde oma väikesele vennale ja ma vaatasin imetlusega kuidas ta kohe toimetama hakkas. Ega ma ju päris täpselt ei teagi mida ta tunneb ja selle vapruse taga peidab.Tean ainult mida mina tunnen ja see pole sugugi hea tunne.