Parem kaitse on rünnak.

Õhtul Muugale jõudes ootas mees  koos koeraga juba bussipeatuses. Võtsin kohe oma suure sõbra rihma enda kätte ja otsustasime natuke veel jalutada. Koer on  päris sõnakuulelik ja jalutab kenasti vasakul pool rihma sikutamata.Olime juba peaaegu mehe majani jõudnud, kui äkki tormas ühe aia avatud väravatest must koeranuustik meie rihma otsas kõndivale koerale kallale. Meie koer kuulas kenasti sõna ja ei tikkunud teist purema. Kõige imelikum oli aga see, mis nüüd järgnes. Koera peremees kargas vihasena meie juurde ja karjus, et mida me endast üldse mõtleme ja miks me oma koera kinni ei hoia. Minu mehe mürgise märkuse peale, et kas ta juhuslikult ei näe, et meie koer kõnnib tänaval, on kenasti rihma otsas ja ei ründa võõrast koera, mühatas mees, et kas meie siis ei näe, et tema peab lund rookima ja tal pole aega vaadata. Ei tea kas ta kujutas ette, et me võtame oma vähemalt 40 kg kaaluva koera sülle. :D Tagantjärele ajab see naerma ja teeb tuju heaks. Ilmas on tõesti naljakaid  inimesi, sest selle peale annab alles tulla.