Meie oleme need enda jaoks avastanud käies mööda mõisasid.
Uskumatu kui palju neid veel alles on ja kui palju tööd ja vaeva nende restaureerimise nimel tehakse.
Oma rännakutega oleme jõudnud Pirgu mõisa. Lahke perenaine lubas meil vaadata üle kõik, mis meid huvitas ja vastas meie küsimustele.
Sees käis kõva remont ja me ei läinud töömehi segama.
Pirgu mõisa ajalugu ulatub 17 sajandisse, mil see kuulus Uexküllidele.
!987 aastal tehti korda park ja samuti valmis vanade jooniste järgi ka uus Pirgu mõisahoone.
Mulle meeldis, et selle mõisa puhul oli alles jäänud tema privaatsus ja eraldatus ning nõuka aeg ei olnud seda ära rikkunud.
Lisaks mõisamajale kuulub kompleksi aednikumaja, abihoone ja jõe teisel pool mäe otsas on 13 sajandist pärit varemed.
Sild oli veel pooleli, aga üle jõe minna juba kannatas.
Nii vahva, et leidub inimesi, kes võtavad endale südameasjaks selle suure töö tegemise. Lihtne see pole ja odav ammugi mitte.
Atla mõisa sõitsime peamiselt keraamika pärast. Olen sellest palju kuulnud ja ainult kiidusõnu.
Tahtsin ammu endale võitoosi ,mis mulle ka tõeliselt meeldiks.
Mõisa igapäevaelu on tihedalt seotud keraamikaga. Siit võib endale leida igasuguseid asju. Isegi kraanikausse. Mõisas on ka kohvik. Kõik on kenasti korras. Väga armas on väike aiamajake uhke kiviktaimlaga.
Ingliste barokses stiilis mõisahoone üllatas meid oma suurusega. Tundus,et kümmekond aastat tagasi on ta suure remondi läbi teinud, aga nüüd kasvasid katusel juba noored kased. Koduleht lubab, et siin saab kasutada spordisaali, nautida sauna ja kasutada 5 erinevat saali ning katuseterrassi. Pakutakse ka telkimise võimalust.Võib-olla tõesti, aga tundus kuidagi mahajäetud olemisega.
Väga ebameeldiva lõhnaga oli jõgi. Terve ümbrus haises kanalisatsiooni järele. Jõgi oli kohati päris kinni kasvanud ja väikesed veesilmad olid üleni rohelised ja mullitasid. Ma küll väga ei kujutaks, et ma tahaksin seal ööbida.
See muidugi ei rikkunud meie üritust ja elamuse saime ikka.
Järgmisena siis Purila ja Hõreda mõisad.
Puhkus veel kestab.