teisipäev, 27. juuni 2017


 Kolmapäevaselt.



Eile oli tõsine tööpäev.
Mu majatagune on nüüd jälle  korras. 
Peenrad said rohitud, lilled istutatud, umbrohi murust välja kaevatud.
Tuharalihased said hea trenni, aga kuskil peab  oma energiat, mis enne rattasöidu ja ujula peale kulus välja elama. 
Täna on jälle üks imeline päev ja mul on aega terve maailm.
Kuhugi pole kiiret ja tegelen just sellega, millega hakkama saan ja mis mulle rõõmu pakub.
Hommikul lugesin blogisid ja nüüd mõtlen miks mõned inimesed kirjutavad ainult masendusest. 
Ei saa ju ometigi nii olla, et nad ei ole mitte millegagi rahul ja kõik siin ilmas on pahasti. 
Kas siis tõesti ei ole nende jaoks mitte raasugi rõõmu? Nende elus on ainult pessimistlik suhtumine tulevikku, aktiivsuse, huvide  ja elurõõmu kadumine. Kõik need väikesed asjad, mis peaks rõõmu valmistama ei paku mingit naudingut.
Mina ka ei käi praegu sõpradega väljas, aga sõbrad käivad mul tihti külas. 
Mind on kutsutud küll, pakutud transporti, aga ma ise pole tahtnud veel minna. Ootan pisut veel ja siis jõuan jälle igale poole.
Praegu on kodus  nii hea olla.
Köögiremont saab kohe valmis. Natuke liiste veel panna ja puupliit ning kubu ühendada ja siis saab sisustamise peale mõelda.
Saangi oma unistuste köögi, millega väga rahul olen.
Ma ei vaata elu läbi mustade prillide, sest tean, et juba varsti on kõik jälle nii nagu enne ja ma pean selle aja lihtsalt üle elama. 
Mu sõber siil on jälle mu aeda tagasi kolinud.
Eelmisel aastal oli neid koguni 2, aga ju siis teine on endale uue kodu leidnud vöi pole ma teda lihtsalt veel märganud.
Rõõmurull Cassu tuli  maalt tagasi ja  vaatab mind nüüd imestunud näoga, et kuidas minust küll vahepeal sajajalgne on saanud.

Iga inimese teekond on erinev, aga pidev tusane tuju,
rahulolematus ja igas asjas leida midagi halvustamisväärset on tõesti natuke imelik. Elu on selleks liiga lühike, et seda pessimismi  peale raisata.
Muidugi kõige parem on seal kus meid ei ole, aga minu meelest   saab kõik alguse  just  meist endist. 
Osata näha, tunda, kogeda, natuke ka vaeva näha ja ennekõike uskuda iseendasse.
Päikest südamesse.



laupäev, 24. juuni 2017


Laupäevaselt.

Selle aasta jaanipäev kujunes pisut teistsuguseks kui igal aastal, aga jäime mõlemad väga rahule.
Nii hea oli oma aias päikese käes istuda ja ilusat ilma nautida.

Söögiks valisime kala. Valmis kiiresti ja oli  pealegi väga maitsev.
Õhtu läks päris jahedaks, aga siis oligi aeg lõke süüdata.
Mõnus oli kahekesi tule paistel istuda ja juttu puhuda.
Ümberingi oli täielik vaikus kui linnud  välja arvata.
Kägu kukkus järjest üle 100 korra.
Lõpuks läks arvepidamine sassi.
Küllap ta teadis, et peale jaanipäeva läheb tal okas kurku ja võttis viimast.
Nii palju eluaastaid küll endale ei tahaks.
Öine taevas oli väga omapärane.
Mul pole kunagi enne selliseid värve õnnestunud näha.
Tänane õhtu ajas tuppa vihmavarju.
Tegelikult ega see väike vihm poleks ju  olemist seganud, aga ma ei tea kuidas see mu paremale jalale mõjub.
Kuu aega pean veel vastu pidama,siis ei loe enam midagi.




reede, 23. juuni 2017


Reedeselt.

Noored panid ajama.
Pooled Hiiumaale ja teine pool Saaremaale.
Jätsid meid tervelt kolmeks päevaks täiesti kahekesi koos kassidega.
Natuke imelik on ka, sest korraga on maja nii vaikne ja keegi ei sõelu kogu aeg silma all.
Enne kui  jaanipäeva peale mõtlema hakkame, tahaksin ühe asja veel südamelt ära kirjutada.
Mu väike saatusekaaslane käib mind tihti vaatamas.
Lihtsalt astub keset päeva uksest sisse, võtab tugitoolis istet  ja teatab, et tuli vaatama kuidas mul läheb.
Eile uuris muidugi kas ma ikka jaanipäeva saan pidada ja kuidas ma tuld saan teha?
Olen alati imestanud tema pisut täiskasvanulikku mõttemaailma. Oma 6 aasta vanusega oskab ta läheneda sellistele probleemidele, mille peale tavaliselt tema vanuseselised ei tulegi.
Eile küsis ta minu sissetulekute kohta. Kuna ma nüüd tööl ei saa käia ja köögiremont kindlasti palju raha võtab, siis kuidas ma hakkama saan?
Lohutasin teda ja ütlesin, et remont on kohe valmis ja ma pole  üksi. Kui hätta jään, siis on mul kõrval inimesed, kes aitavad.
Väike tüdruk jäi kuidagi tõsiseks ja arvas, et temal on hea lahendus ja pärast helistab mulle.
Pakkusin talle hoopis kooki ja ütlesin, et ta ei muretseks selliste asjade pärast. Palju rohkem on maailma vaja inimesi, kes teistest hoolivad  ja teisi aidata tahavad. See on palju suurem väärtus  kui kõik maailma rahad kokku.
Õhtul tuligi siis see  oodatud kõne. Mu väike sõbranna arvas, et tema kogutud taskuraha sobiks hästi minu köögi remondiks ja ta tahaks selle hea meelega hoopis mulle anda.
Ma jäin sõnatuks.
Loomulikult  pole mul seda raha vaja ja ma ei võta seda ka temalt vastu, aga hoopis tähtsam on tema sisemaailm. Oskus märgata, tahe aidata on väga suur asi.
Kõik saab alguse kodust ja mul on väga hea meel, et minu  lähedal sellised inimesed elavad.

Vahepeal peaks vist küll sokke müüma minema sest kuidagi palju on neid saanud.  :D

teisipäev, 20. juuni 2017


Teisipäevaselt.

Kuulasin pool ööd kuidas vihm vastu mu maja plekkkatust krabistas ja ei saanud kuidagi und.
Täna  küll välja ei kipu, aga eilse päevaga jäin väga rahule.
Enam pole hirmu ega kartust treppide ees ja isegi teisel korrusel on nüüd käidud.
Trepp sinna on küll järsk ja kõrgete astmetega, aga leidsin hoopis parema lahenduse kuidas üles-alla käia.
Selg ees  tagumiku peale ennast mööda trepiastmeid üles vinnata pole mingi kunst ja annab ka väikese koormuse mu lihastele.
 Allatulek on veel lihtsam ja  pole karke vajagi.
Nüüd  kui ma ülevalt korruselt midagi vajan ei pea ma enam teisi tülitama.
Eile sain aias ka üht-teist tehtud.
Täitsa mõnus oli jälle näpud mullaseks teha  ja ennast kasulikuna tunda.
Polegi enam nii saamatu ja teistest sõltuv.

Postkastis oli üllatus.
Kiri mu väikeselt hoolealuselt ja saatusekaaslaselt.
Nüüd ma saan aru küll miks ta uuris, et kas ma ikka oma postkasti ka vaatan ja kas mul sinna vahel kirju ka tuleb.
Nii armas, et see väike tüdruk mind jätkuvalt üllatada oskab.


 Aiatöös sain muidugi ka õpetada ja juhendada sest igale poole ma ka ei pääsenud.
Hea, et mul on nii tublid abilised, kes on alati valmis mu soove täitma.


 Õhtusöögiks mõnus salat koos imemaitsva lihaga ja muidugi eeskujuliku teenindusega.



































Isiklik doktor õgvendas pisut minu kipsi, sest see kippus kanna peale suruma.
Mida ma siis veel kurdan või virisen kui terve armee muretseb minu meelelahutuse ja tervise üle ja püüavad mind igati rõõmsas tujus hoida?
Remondimees käib hoolega kööki tegemas ja lubab jaanipäevaks kõik valmis saada.
Käin ja piilun aeg-ajalt üle ukse ja olen väga rahul.
Iga päevaga meeldib see mulle ikka rohkem ja rohkem ja värvide valik oli ikka päris kümnesse.

Tundub, et vahel ongi vaja aeg lihtsalt  maha võtta.
Kas nüüd just sedamoodi on iseküsimus.

reede, 16. juuni 2017


Reedeselt.

Reede on olnud alati minu lemmikpäev nädalas.
Viimane tööpäev ja ees  mitu puhkepäeva ootamas.
Praegu on kõik päevad lemmikud ja vahet pole, mis päeva nime ta kannab.
Juba mitmendat ööd näen unes, kuidas ma jooksen öösel paljajalu läbi kastese heinamaa.
Jalad on märjad, rohi ulatub üle põlve ja ümberingi õitsevad tõrvalilled.
Sihtpunkti polegi, aga lihtsalt joosta on nii hea.
Lõpuks kui ma ennast juba hingetuks olen jooksnud tuleb meelde, et kuskil on ka mu kargud.
Nüüd teist nädalat jälle kodus olles oskan ma igat pisiasja teisiti hinnata ja selle üle rõõmustada.
Mulle meeldib, et mu ümber keeb elu.
Ühed tulevad, teised lähevad ja alati on keegi minu kõrval.
Mulle meeldib kuidas mu elukaaslane mind hellitavalt"minu pruuniks tüdrukuks" nimetab ja ta teeb seda nii eneseltmõistetavalt ja armsalt.
Mulle meeldivad  meie pere naljakad nokkimised üksteise kallal ja huumor, millest me vahel ainult ise aru saame.
Mulle meeldib, et päeva jooksul astub mu elamisest mõni külaline ootamatult läbi.
Eile oli neid lausa 2.
Esimesena tuli mu lapsepõlve sõbranna, keda ma polnud vist oma kümme aastat näinud.
Tore oli meie ühiseid lapsepõlve mälestusi meelde tuletada ja südamest naerda.
Tundus, et me oleme täpselt samasugused  nagu siis.
Teine külaline oli minu saatusekaaslane.
Väike tüdruk minu lasteaia rühmast, kellega oli samuti õnnetus juhtunud.
Ta arvas, et kuna me oleme temaga nüüd pisut ühtemoodi, siis ta lihtsalt peab minu juurest läbi astuma.
Temal juhtus õnnetus hüppenööriga hüpates ja mõnda aega peab kipsi kandma.
Jagasime siis omavahel tarkuseterakesi ja lobisesime  maast ja ilmast.
Sain talle külakostiks vähemalt kooki pakkuda, mis mulle just toodud oli.
Söömise koha pealt on mul ikka imelikud isud ja tahtmised ning ega väga kiita polegi.
Mulle meeldib, et mu aias said  valmis esimesed maasikad ja nad olid just nende päris maasikate maitsega.
Mulle meeldib, et ma ei pea enam olema maailma naba ja kõik läheb edasi nagu ennegi.
Ma saan nautida oma päevi ja tean, et kõik tööd saavad tehtud.
Ma ei tunne isegi praegu oma laisklemise pärast süümekaid.
Mis veel kõige suurepärasem on see, et ma  saan olla jälle oma kodus.
Just nagu Teele ja Arno seal "Kevade" filmis.
"Mis sul on kodus?"
"Lilled, puud, heinamaa, päikesepaiste."
Loomulikult ka minu inimesed.



teisipäev, 13. juuni 2017


Kolmapäevaselt.

Kui sa ei tea mida teha, siis ära tee midagi. Igal asjal on oma aeg ja koht. Lahendused tulevad siis kui me neid kõige vähem ootame.
Just nii ma praegu elangi.
Ärkan hommikul rõõmsana ja mõtlen, et mul on jälle üks ilus päev sisustada. Kiiret pole kuhugi.

Eilsega sai esimene etapp mu kipsinduses üle elatud. Klambrite eemaldus ja uus kips, mis jääb nüüd ilmselt pikemaks ajaks.
Sellega sai nalja ka. Polnud enne kunagi pidanud selliseid protseduure nii lähedalt vaatama. Õde mässis mu jala igasuguseid erinevaid sidemeid täis ja lõppviimistlus oli pritsikaga üle. Sain korraliku dušši ja siis söidutati mind koridori ning  jalg pandi pingile kuivama. Haiglast sõitsime nii väljagi, et mina hoidsin jalga sirgena ees. Oi neid muigavaid nägusid, kes meile vastu tulid.
Vähemalt sobis tänase kipsi värvus minu kleidiga. Hea, et otsustasin hommikul sinise kasuks.
Autosse istumine osutus pisut keeruliseks. Jalga ei tohtinud täieliku kuivamiseni allapoole lasta ja kuna me olime tulnud "pirukaga", siis tahaistmele ei saanud ka lösutama minna, sest neid lihtsalt polnud.
Leidsin suurepärase koha armatuurlaual ja nii me koju sõitsimegi.
Uus kips on pisut mugavam ja tundub, et kergem ka. Igatahes sain täna öösel ennast keerata nagu tahtsin. Selg hakkaski pisut ära väsima, aga nüüd on võimalik jälle oma lemmikasendis köhuli magada.
Hakkan vist juba harjuma oma eluga. Tänane päike muidugi lisab ka positiivsust juurde.
Mul on vöimalus ka ilma suure vaevata rõdule minna päikest nautima.
Oma kassikesest tahaksin ka mõne sõna kirjutada. Tavaliselt oleme ikka harjunud koera truudusest kirjutama ja kassid on sellised isepäised olevused.
Minu kass ootas mind köik need 2 nädalat minu toas aknalaual ja aina vaatas kas ma juba hakkan kuskilt paistma. Terve elu on ta elanud enamuse ajast teisel korrusel ja ega ta väga peale minu teiste inimestega ei suhtle ka.
Esimesel päeval peale haiglast kojutulekut oli ta suures segaduses. Ta vaeseke vist ei uskunudki, et mind veel näeb.
Nüüd  oleme temaga maja esimesel korrusel ja ta ei jää minust sammugi maha. Saadab mind varjuna igal sammul.


laupäev, 10. juuni 2017


Elukestev õpe.

Väljas on nüüd löpuks suur suvi ja mul on  olnud peaaegu nädal  aega harjuda uue olukorraga. Ausalt öeldes polnud  ma siiamaani  aeda veel väga kippunud. Meelsamini vaatasin köike üle rõdu ääre ja nautisin  päikesepaistet.
Täna võtsin siis löpuks ka julguse kokku  ja kooberdasin maja taha. Muidugi on mul kogu aeg körval turva, kes  avab uksi ees ja taga ning  julgustab, et ma kuhugi ei vajuks  ega kukuks. See  tasakaal on praegu veel natuke ebakindel, Eks mu parem jalg on ikka parajalt raske ka. Iga päevaga saan kindlust ja tasakaalu juurde ja usun, et varsti olen juba päris osav.
Ilusa ilma puhul grillisime kana ja söime salatit. Söömine on praegu veel pisut raskevõitu, aga kuna ma füüsilist tööd eriti ei tee, siis ilmselt täiesti normaalne.
Kasvuhoones on pisikesed tomatid juba küljes ja salat on ammu  söömiseks küps.
Vanem tütar tegi eile terve päeva aias tööd ja nüüd on jälle kena vaadata.
Reedel valmistasid  lasteaia lapsed mulle suure üllatuse. Kuna  mina ei saa lasteaeda, siis tuli lasteaed mulle koju. Lapsed olid väga rõõmsad mind nähes ja sain hulga kallistusi ning  kena albumi joonistustega. Ühel pildil olen ma isegi kipsis jala ja karguga. Isegi jalg on  öige joonistatud, aga jalas on ikka kontsakingad.
Töökaaslastelt oli samuti suur üllatus.
Sellel aastal tuli iseloomustada anonüümselt töökaaslasi ja töökeskkonda  ning ma olin tösiselt üllatunud, mis minu kohta oli kirjutatud. Loodan südamest, et see polnud mitte mu kipsis jala pärast. Olen köike nii loomulikult võtnud ja pole kordagi mõelnud miks ma midagi teen. See lihtsalt on nii enesestmõistetav olnud.
Vaatamata praegusele pisut ebamugavale olukorrale on mu elus ikka endiselt palju rõõmu.
Kuhu minu jalad ei ulatu ja ei küündi, sinna töstavad mind mu elukaaslase tugevad käed.
Sügiseks on  ilmselt hulk  parema jala  kingi välja pakkuda, sest vasaku jala omad olen ma  ribadeks  kandnud.



esmaspäev, 5. juuni 2017



Olen jälle tagasi.


Kõigepealt tänan oma blogisõpru, kes minu pärast muretsesid ja tundsid huvi kas minuga ikka köik hästi on.
Ega ma ise ka ei arvanud, et see ilus suvepäev 2 nädalat tagasi minu jaoks nii löppeb.
Tagantjärele mötlen kas ma oleksin saanud seda ära hoida või midagi teisiti teha, aga ju see oli siis mulle nii määratud. Viimasel ajal  oli mul töesti hullumeelne tempo peal. Tööl olid paljud haiged ja mulle tundus nii loomulik, et just mina olen see, kes peaks köik selle töö ära tegema. Lisaks veel 3 õhtut vesiaeroobikat, lugematuid km. jalgrattal ja muidugi mu aed, kus köik just tärkama hakkas.
Ise ma ei saanud üldse aru, et seda köike liiga palju on. Mulle tundus, et mind jätkub igale poole ja tegelikult ma ju  nautisin seda köike ja tegin suure rõõmuga.
Just nädal enne õnnetust küsis  mu tööandja, et kuidas sina küll seda köike jaksad ja igale poole jöuad. Vastasin talle, et elus ei tea kunagi millal mina vöin abi vajada. Just nii see läkski. Mina, kes ma olen aastaid kihutanud rattaga läbi jää ja lume, Pole midagi kartnud ja kunagi kukkunud. Nüüd lihtsalt üks rumal kokkulangevus. Isegi kiirust polnud, aga jah.... Saatuse vastu vist ei saa.
2 nädalat selili voodis panid mind elu üle hoopis teisiti mötlema. Nüüd ma saan aru, et pisiasjades vöib väga suur rõõm peituda.Varem nii ebaolulistel ja loomulikel asjadel on hoopis teistsugused tähendused. Sain aru kui palju on tegelikult inimesi, kes minu pärast muretsevad ja minust hoolivad. Mu töökaaslased, mu tööandja, mu lapsed ja muidugi mu elukaaslane. Nad kõk on iga päev mu körval ja toeks.

Suure üllatuse valmistasid mulle mu lasteaia lapsed koos mu paariliste ja vanematega. Lõpupeole ma minna ei saanud, aga olin keset pidu otseeetris ja sain hulga ilusaid soove vanematelt ja lastelt. Köik soovisid kiiret paranemist. Eks seda ma siis nüüd teen ja iga päevaga proovin rohkem kohaneda oma praeguse olukorraga.
Mõtlesin, et kui ainult koju saan, siis on köik hästi, aga eile piisas ainult neljast trepiastmest, et aru saada kui saamatu ja abitu ma tegelikult praegu olen, aga ole hullu. Inimene kohaneb köigega ja olen õppinud juba palju uusi nippe kuidas elu lihtsamaks teha. Trennis käimine on kasuks tulnud ja jöudu jaksu mul jätkub. Kui jalg ei kanna, siis on abiks käed ja igasugused abivahendid. Usun, et kuu aja pärast olen ma juba päris osav.
Haiglast vöiks muidugi terve romaani  kirjutada ja seal juhtus ka igasuguseid naljakaid juhtumeid vaatamata sellele, et tegelikult on see üks kurb ja valus koht. Usun aga, et just huumorimeel ja positiivsus aitavad paranemisele kaasa ja tagantjärele võtan seda kui ühte elu öppetundi, mis oli mulle nagu hoiatuseks selle eest, et elu vöiks juba natuke rahulikumalt võtta.
Elu läheb aga edasi  ja selle 2 nädala jooksul on palju muutunud. Kui läksin, siis polnud kasedki veel korralikult lehes, aga nüüd on terve mu aed öisi täis. Mina sellel aastal küll nende eest ei hoolitse, aga õpetada mulle meeldib.Sellest pole ju ka midagi kui kõik on pisut teisiti kui igal aastal.
Vähemalt oma naeratust ja huumorimeelt pole ma kaotanud ja arst ütles mulle lahkudes, et nii hea patsiendiga on rõõm koostööd teha.
Terve päikeseline päev täna minu käsutuses ja kiiret pole kuhugi. Köigepealt ilmselt istun natuke aega rõdul ja naudin päikest, millest olen 2 nädalat ilma olnud.
Seisma pole ju midagi jäänud. Köögiremont läheb edasi, poiste majad on peaaegu valmis. Veel viimased viimistlused ja siis ongi kolimine.
Elu on ilus köigele vaatamata ja  mingu selleks kasvõi pool aastat, et köik jälle endiseks saab. Kujutan juba ette röömupisaraid, mis iga uus edusamm toob.