Olen jälle tagasi.

Kõigepealt tänan oma blogisõpru, kes minu pärast muretsesid ja tundsid huvi kas minuga ikka köik hästi on.
Ega ma ise ka ei arvanud, et see ilus suvepäev 2 nädalat tagasi minu jaoks nii löppeb.
Tagantjärele mötlen kas ma oleksin saanud seda ära hoida või midagi teisiti teha, aga ju see oli siis mulle nii määratud. Viimasel ajal  oli mul töesti hullumeelne tempo peal. Tööl olid paljud haiged ja mulle tundus nii loomulik, et just mina olen see, kes peaks köik selle töö ära tegema. Lisaks veel 3 õhtut vesiaeroobikat, lugematuid km. jalgrattal ja muidugi mu aed, kus köik just tärkama hakkas.
Ise ma ei saanud üldse aru, et seda köike liiga palju on. Mulle tundus, et mind jätkub igale poole ja tegelikult ma ju  nautisin seda köike ja tegin suure rõõmuga.
Just nädal enne õnnetust küsis  mu tööandja, et kuidas sina küll seda köike jaksad ja igale poole jöuad. Vastasin talle, et elus ei tea kunagi millal mina vöin abi vajada. Just nii see läkski. Mina, kes ma olen aastaid kihutanud rattaga läbi jää ja lume, Pole midagi kartnud ja kunagi kukkunud. Nüüd lihtsalt üks rumal kokkulangevus. Isegi kiirust polnud, aga jah.... Saatuse vastu vist ei saa.
2 nädalat selili voodis panid mind elu üle hoopis teisiti mötlema. Nüüd ma saan aru, et pisiasjades vöib väga suur rõõm peituda.Varem nii ebaolulistel ja loomulikel asjadel on hoopis teistsugused tähendused. Sain aru kui palju on tegelikult inimesi, kes minu pärast muretsevad ja minust hoolivad. Mu töökaaslased, mu tööandja, mu lapsed ja muidugi mu elukaaslane. Nad kõk on iga päev mu körval ja toeks.

Suure üllatuse valmistasid mulle mu lasteaia lapsed koos mu paariliste ja vanematega. Lõpupeole ma minna ei saanud, aga olin keset pidu otseeetris ja sain hulga ilusaid soove vanematelt ja lastelt. Köik soovisid kiiret paranemist. Eks seda ma siis nüüd teen ja iga päevaga proovin rohkem kohaneda oma praeguse olukorraga.
Mõtlesin, et kui ainult koju saan, siis on köik hästi, aga eile piisas ainult neljast trepiastmest, et aru saada kui saamatu ja abitu ma tegelikult praegu olen, aga ole hullu. Inimene kohaneb köigega ja olen õppinud juba palju uusi nippe kuidas elu lihtsamaks teha. Trennis käimine on kasuks tulnud ja jöudu jaksu mul jätkub. Kui jalg ei kanna, siis on abiks käed ja igasugused abivahendid. Usun, et kuu aja pärast olen ma juba päris osav.
Haiglast vöiks muidugi terve romaani  kirjutada ja seal juhtus ka igasuguseid naljakaid juhtumeid vaatamata sellele, et tegelikult on see üks kurb ja valus koht. Usun aga, et just huumorimeel ja positiivsus aitavad paranemisele kaasa ja tagantjärele võtan seda kui ühte elu öppetundi, mis oli mulle nagu hoiatuseks selle eest, et elu vöiks juba natuke rahulikumalt võtta.
Elu läheb aga edasi  ja selle 2 nädala jooksul on palju muutunud. Kui läksin, siis polnud kasedki veel korralikult lehes, aga nüüd on terve mu aed öisi täis. Mina sellel aastal küll nende eest ei hoolitse, aga õpetada mulle meeldib.Sellest pole ju ka midagi kui kõik on pisut teisiti kui igal aastal.
Vähemalt oma naeratust ja huumorimeelt pole ma kaotanud ja arst ütles mulle lahkudes, et nii hea patsiendiga on rõõm koostööd teha.
Terve päikeseline päev täna minu käsutuses ja kiiret pole kuhugi. Köigepealt ilmselt istun natuke aega rõdul ja naudin päikest, millest olen 2 nädalat ilma olnud.
Seisma pole ju midagi jäänud. Köögiremont läheb edasi, poiste majad on peaaegu valmis. Veel viimased viimistlused ja siis ongi kolimine.
Elu on ilus köigele vaatamata ja  mingu selleks kasvõi pool aastat, et köik jälle endiseks saab. Kujutan juba ette röömupisaraid, mis iga uus edusamm toob.