Teisipäevaselt.

Kuulasin pool ööd kuidas vihm vastu mu maja plekkkatust krabistas ja ei saanud kuidagi und.
Täna  küll välja ei kipu, aga eilse päevaga jäin väga rahule.
Enam pole hirmu ega kartust treppide ees ja isegi teisel korrusel on nüüd käidud.
Trepp sinna on küll järsk ja kõrgete astmetega, aga leidsin hoopis parema lahenduse kuidas üles-alla käia.
Selg ees  tagumiku peale ennast mööda trepiastmeid üles vinnata pole mingi kunst ja annab ka väikese koormuse mu lihastele.
 Allatulek on veel lihtsam ja  pole karke vajagi.
Nüüd  kui ma ülevalt korruselt midagi vajan ei pea ma enam teisi tülitama.
Eile sain aias ka üht-teist tehtud.
Täitsa mõnus oli jälle näpud mullaseks teha  ja ennast kasulikuna tunda.
Polegi enam nii saamatu ja teistest sõltuv.

Postkastis oli üllatus.
Kiri mu väikeselt hoolealuselt ja saatusekaaslaselt.
Nüüd ma saan aru küll miks ta uuris, et kas ma ikka oma postkasti ka vaatan ja kas mul sinna vahel kirju ka tuleb.
Nii armas, et see väike tüdruk mind jätkuvalt üllatada oskab.

 Aiatöös sain muidugi ka õpetada ja juhendada sest igale poole ma ka ei pääsenud.
Hea, et mul on nii tublid abilised, kes on alati valmis mu soove täitma.

 Õhtusöögiks mõnus salat koos imemaitsva lihaga ja muidugi eeskujuliku teenindusega.



































Isiklik doktor õgvendas pisut minu kipsi, sest see kippus kanna peale suruma.
Mida ma siis veel kurdan või virisen kui terve armee muretseb minu meelelahutuse ja tervise üle ja püüavad mind igati rõõmsas tujus hoida?
Remondimees käib hoolega kööki tegemas ja lubab jaanipäevaks kõik valmis saada.
Käin ja piilun aeg-ajalt üle ukse ja olen väga rahul.
Iga päevaga meeldib see mulle ikka rohkem ja rohkem ja värvide valik oli ikka päris kümnesse.

Tundub, et vahel ongi vaja aeg lihtsalt  maha võtta.
Kas nüüd just sedamoodi on iseküsimus.