Reede, 16. juuni 2017


Reedeselt.

Reede on olnud alati minu lemmikpäev nädalas.
Viimane tööpäev ja ees  mitu puhkepäeva ootamas.
Praegu on kõik päevad lemmikud ja vahet pole, mis päeva nime ta kannab.
Juba mitmendat ööd näen unes, kuidas ma jooksen öösel paljajalu läbi kastese heinamaa.
Jalad on märjad, rohi ulatub üle põlve ja ümberingi õitsevad tõrvalilled.
Sihtpunkti polegi, aga lihtsalt joosta on nii hea.
Lõpuks kui ma ennast juba hingetuks olen jooksnud tuleb meelde, et kuskil on ka mu kargud.
Nüüd teist nädalat jälle kodus olles oskan ma igat pisiasja teisiti hinnata ja selle üle rõõmustada.
Mulle meeldib, et mu ümber keeb elu.
Ühed tulevad, teised lähevad ja alati on keegi minu kõrval.
Mulle meeldib kuidas mu elukaaslane mind hellitavalt"minu pruuniks tüdrukuks" nimetab ja ta teeb seda nii eneseltmõistetavalt ja armsalt.
Mulle meeldivad  meie pere naljakad nokkimised üksteise kallal ja huumor, millest me vahel ainult ise aru saame.
Mulle meeldib, et päeva jooksul astub mu elamisest mõni külaline ootamatult läbi.
Eile oli neid lausa 2.
Esimesena tuli mu lapsepõlve sõbranna, keda ma polnud vist oma kümme aastat näinud.
Tore oli meie ühiseid lapsepõlve mälestusi meelde tuletada ja südamest naerda.
Tundus, et me oleme täpselt samasugused  nagu siis.
Teine külaline oli minu saatusekaaslane.
Väike tüdruk minu lasteaia rühmast, kellega oli samuti õnnetus juhtunud.
Ta arvas, et kuna me oleme temaga nüüd pisut ühtemoodi, siis ta lihtsalt peab minu juurest läbi astuma.
Temal juhtus õnnetus hüppenööriga hüpates ja mõnda aega peab kipsi kandma.
Jagasime siis omavahel tarkuseterakesi ja lobisesime  maast ja ilmast.
Sain talle külakostiks vähemalt kooki pakkuda, mis mulle just toodud oli.
Söömise koha pealt on mul ikka imelikud isud ja tahtmised ning ega väga kiita polegi.
Mulle meeldib, et mu aias said  valmis esimesed maasikad ja nad olid just nende päris maasikate maitsega.
Mulle meeldib, et ma ei pea enam olema maailma naba ja kõik läheb edasi nagu ennegi.
Ma saan nautida oma päevi ja tean, et kõik tööd saavad tehtud.
Ma ei tunne isegi praegu oma laisklemise pärast süümekaid.
Mis veel kõige suurepärasem on see, et ma  saan olla jälle oma kodus.
Just nagu Teele ja Arno seal "Kevade" filmis.
"Mis sul on kodus?"
"Lilled, puud, heinamaa, päikesepaiste."
Loomulikult ka minu inimesed.



2 kommentaari:

  1. Oi kodus on hea olla . Hea et oled jälle kodus . Toimetad ja tegutsed .. Ja uned . issver sussver mul sama lugu et käin käin ja siis märkan et olen kepid kuhugile unustanud .. täitsa lõpp ... kuidas ma nüüd tagasi saan ?
    Imelised need uned ..

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, aga me sinuga oleme positiivsed inimesed ja meil on körval palju söpru ning armsaid inimesi. Saame igast mäest üles ja alla.

      Kustuta